Inimesel on harukordne võime negatiivseid kogemusi unustada, nii et mul läks möödunud nädala teisipäevane Kakuka külastus täitsa meelest.

Raske otsus Vääna-Pärnu-Vääna-Pärnu-Vääna... ikka Vääna, kodukoht ning tõenäoliselt liiklus hõredam.

Hommikul andis Karel teada, et läheb lonkariga laineid mõõtma. Läksin siis kaema, kuidas see Eesti tingimustes välja näeb. Eriti ei näinud, kuid vees ligunejatel olid näod naerul, ju siis oli ikka hea. Peab fototehnikat vahetama hakkama, ühtegi puhast fotot ei saanud, obje on väsinud.

Ise sain liikuma enne kahte. Suuremad lohed jätsin maha, Liisule võtsin viiese. Teel randa andis ta kahjuks teada, et ei jõua, kuna lapsehoidja kohustused venivad pikemaks - lastel oli kindlasti hea meel.

Randa jõudes selgus et tuul on mõnevõrra kukkunud ja vaja oleks suuremaid lohesid. Suurim mis mul kaasas oli üheksane. Õnneks aitas Niko kümne poolesega välja, nad oli Mariannaga ennast juba tühjaks sõitnud, nii et suurtemate lohede vastu huvi enam ei olnud.

Läksin vette oma 5'7'' lainekaga, vaja ikka asi selgeks teha. Tuleb öelda, et Envy on ideaalne lainetes sõtimise lohe. Lainest lauaga alla tulles, saad lohe parkida nii, et vedu ei ole - puhas lainesurf. Aga eks seda peent kunsti tuleb veel õppida ning sträpid maha võtta, siis saab ka korralikud pöörded tehtud.

Ei saanud ka twintipi randa kuivama jätta. Väike paus ja laua vahetust. Saapad pean ära vahetama, liiga suured said. Nii et kui kellelgi soov soetada head OT saapad jalale 42-44, siis andke teada. Suurtest saabastest hooliamata sai lainemügarikel hullata.

Hea päev oli!

Teine külaskäik Katiale sel hooajal, eks nimi muutub vastavalt külaskäigu kvaliteedile. Ja üldse tundub, et Katal on isiksuste lõhenemine, mitut samasugust külastust naljalt ei esine.

Ootasime saabuvat termokat ja umbes nii kahe ajal hakkas lubama, läksin esimesena 12 ruuduse NRG ja Drive'iga peale, kõik toimis. Rannast eemal puhus juba korralikult, vee piiril ja ranna lähedal oli nõrgem. Kuna väljas oli korralik suvi, siis tõmbasin lühikese kalipso selga, tänu sellele jäi esimesed triibud lühikeseks, sest vesi oli ikka päris jäine - no milleski pidi see termokas tekkima. Peatselt oli liiklus tihedam kui Tallinn-Helsingi liinil, otsustasin hoopis mõned fotod teha.

Kata kohta korralik päev.

----------

Kakukas oli hoopis isemoodi värk - ei olnudki plaanis vette rondia, kui tuul ärritas piisavalt, nii et pärast lõunal olin varustusega rannas. Suht kõhkleva pilguga vaadati mind rannas ja ega keegi erilist lootust ei andnud, sest kõik olid juba veest välja roninud. Kärbeskaal, NRG 12.0 ja Edge 136 toimisid küll. Sai mingi pooltundi üksinda triibutatud - mõnus soe vesi oli.

Esmalt Kati juures. Sai kontorist õigel ajal tulema, nii et täpselt viiest vette. Tingimused Katile omased, ristlaine, ranna ees flät, tuul kerge pagiga. Selge see et rahvas sõidunäljas, Karel luges ära 35 lohet, mis on tolle piiratud ala kohta ikka väga palju. Korra õnnestus maismaapiiri läheduses olevasse sõnnikusse mäsa panna - ei olnud meeldiv. Maha sain jällegi õigel ajal, vahetult enne udu saabumist.

----

Reis Läänemaale oli huvitav. Esialgne plaan oli kindlalt Parakasse minna, no põhjuseid mitmeid, peamine oli prognoos ning kaaslaste vähene huvi Kata vastu. Plaani tutvustades mainiti Spithami, seal olla kirde tuulega väga hea - no kaardilt vaadates tundus täitsa reaalne. Kuna varem ei olnud seal käinud, siis uutele spotidele alati avatud. Seadsime siis Ulvari, Fredi ja Kareliga suuna läände ning mida lähemale rannik tuli, seda kurjem oli tuul. Teel olles jagasime juba väiksemaid lohesid - Karelile surfikas ja 5ne Envy, mulle saapad ja 8ne Envy - ühesõnaga ootused olid väga kõrgeks aetud. Enne kui kohale jõudsime, saime osa Õuna navigaatori ebausaldusväärsusest, mis juhtis meid Dirhamist otse läbi metsa - metsatee oli muidugi huvitav ning Outback'idele võimete kohane, kuid ükshetk sai ikka otsa. Väikse ringiga jõudsime siis viimaks kohale, avanev pilt ei olnud just paljulubav - 12sed lohed jeeli-jeeli hõljusid taevas. Kuna prognoos oli tõusev, siis arvasime, et ju pole tuul veel kohale jõudnud. aega oli võtsime vabalt - pumpasime 12'sed, 10'se ja 9'se täis. Fredi sai uutlauda koos saabastega proovida, nii umbes täpselt kaks triipu. Mina sain 9'se lohe ja Ulvari suure lauaga paar triipu ning 12'se ja saabastega kaks triipu.

Vahepeal jõudis randa Brunn, kes rääkis Österb'ist kui väga ägedast kohast. No jällegi, polnud mina seal käinud, ehk seega kõlas ahvatlevalt. Seda enam, et sisemaal puhus nii mis kole, seega võis ju nii olla ka Österbis. No ja nii oligi, ainult et off-shore ja nii otse kui üldse saab olla. Kuna vesi oli ca 10kraadi ja õhk ca 7kraadi soojem kui Spithamis, siis tuulesuund ei tundunud olevat probleemiks, seda enam, et laht madal ning Haapsalu paistis teiselpool kaldat. Läksin siis esimesena, 8se Envy'ga. Tuul oli nii pagiline, et enne kui saapad jalga sain, kukkus lohe sirgelt tavast alla. Teisel katsel, oli minek jällegi nii kiire, et vaevu jõudsin kinni hoida. Lootuses saada stabiilsema tuult, tõmbasin vasakule ära, olukord eriti paremaks ei läinud - silmaga oli ilusti näga tuulekanalid, kus laksas +7m/s tavapärasele tuulele juurde. Mõne aja pärast olid Karel ja Brunn ka vees, kuid sõit jäi suht lühikeseks, turvalisuse huvides oli targem maha tulla. Kaldale saamine võttis mingi pooltundi aega, sest vahepeal rippusin nagu teekott.

Kaldal muljed vahetatud, tuli otsustada, mis edasi. Jagunesime kaheks - Ulvar ja Fredi Parakasse, mina Kareliga tagasi Spithami, lootuses et äkki seal olukord paranenud.

Kohale jõudes oli deja vu. No nii palju oli olukord paranenud, et 12'sega oleks saanud sõita, kuid jahe õhk ja vesi ei tundunud pärast Österbit väga ahvatlev.

Mõnus road trip oli ja seda hoolimata vähestest sõidutundidest.

Nu kak, vsjo normalna bõl!

Nagu ikka töörahva rõõmuks tuul puhus, essana rannas lindudele eluvaimu sissepuhumas. Pakkusime kaaskannatajatele oma linde taltsutada, esimene - õigemine teine, sest mina olin pervõi - sai 12 ruuduse Envy'ga lainetesse kupatatud.

Ja nii ta läks, kõik linnud olid pidevalt lennus. Kõige rohkem positiivsust jagus NRG'le, eks tuuleolud soosisid ka seda. Kokkuvõtvalt, palju rõõmsaid nägusi rannas.

Ise sain ka päeva lõpuks varbad märjaks -10,5 Envy ja LFX kaablikas.

Pildid: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.616711335024291.1073741827.113783261983770&type=1&l=5a1339b74e

Reedel veel arvasin, et liiga vara hooaega alustada, pigem oli see lohutus endale, sest kontoritöö tahtis tegemist.

Kodusesse e-kirja postkasti potsatas üleskutse Kumarilt "Lähme põldudele, vesi peal!". Vaatasin prognoosi järgi ning tõotas tulla palju lubav päev.

Prognoos oli täpne, pärast hommikusi toimetusi nagu kellavärk, paike pilve tagant väljas ning tuult täpselt parasjagu, et suund Keilasse seada.

Vaatasime Kumariga võimalikud spotid üle, otsustasime ühe kaugema põllu kasuks, mille servas poolakad elektreliine parandasid ehk siis kõige halvima juhul vast ei ole särtsu sees - aa mine tea mis masti mehed need poolakad on, üks näris põlluserval õllekõrvale maakive...

Kuna vetteminekul oli eksimusruumi vähe, otsustasime turvalisuse huvides kordamööda sõita. Esimesena läks Kumari - 12ruudune Envy vedas hästi ja näis et saabastega on ta sõbraks saanud, igaljuhul oli nägu naerul.

Tunni pärast oli siis minu kord. 6/5/4 kumm selga ja minek. Soe oli, kindaid ja sokke ei olnud vaja, aa eks põlluvesi ole soojem ka. Vahepeal oli tuul suunda muutnud ning tugevust tõstnud ja pagide ajal oli teekotikese tunne. Sellest hoolimata oli väga mõnus - peegelsile vesi, piisavalt ruumi, sügavust ühtlaselt üle põlve, kuid mitte üle mõistuse - koht meenutas Hvide Sande fläti spotti.

Kuna tingimused väga head, siis hüpete tegemise kiusatus oli väga suur, mis sest et vähem kui kuu tagasi, lohetamisel saadud vigastusest, kips maha võeti. Esimesed hüpped tulid kohe julged, kuna enesekindlus kasvas, otsustasin täispanusele mängida. Kiirus oli täpselt paras, tugevalt kant sisse ja minek - päris korralik lend tuli - kuulsin kuidas Kumari põlluservalt kaasaelas ja siis mõtlesin kuidas alla saan - pehmelt või valusalt, õnneks pehmelt ja nägu naerul.

Vot ei teagi, kas hüpped tulid nii kõrged kui ei kunagi varem sellest, et laukas oli mul kaabli LFX, muud polnud lihtsalt võtta, sest Element'i võttis Niko Egiptimaale kaasa. Kaablikas toimis igaljuhul üllaltavalt hästi...

Väga hea algus hooajale!

Taevas - 02/09/12 - Vääna

Tundub, et ikka veel suvi. Igal juhul väga hea päev oli Väänas, puhus korralikult. Randa jõudes andsin kaasa võetud 7se Envy Karelile, sest 9ne oli surfika jaok liig. Eeldused olid, et saabastega 9ne üle ei käi, aga kus sa sellega, enamus ajast olin teekotige. Pärast tunnist solgutamist tulin maha, et 5ne võtta, mis töötas aga mitte ideaalselt. Päeva lõpetasin perfi 7sega, täielik nauding.

Taevas - 03/09/12 - Laulasmaa

Sügis. Ulvariga hommikul randa, varajast tuult püüdma. Randa saabudes oli kerge tünga meeleolu ning Ulvar arvas juba, et ei ole mõtet kama lahti võtta. Sellest hoolimata otsustasin 10se NRG'ga proovida. Kindluse mõttes võtsin Ulvari 142 DLXi, saabastega ei oleks kindlasti liikuma saanud. Umbes pooltundi ligunemist ning võis oma FLXi kasutusele võtta ja 15 minutit pärast seda pidi juba hakkama maha tõmbama. Lõpuks ei pidanud Ulvar ka enam vastu ning pakkis kama lahti. Väga hea sõidupäev oli.

Põrgu - 05/09/13 - Vääna

Sügistormid saabusid koos LFi 2013 kamaga. Loomulikult oli vaja kohe hommikul proovima minna. Demo lohedest oli väiksem 8ne Envy ning lauaks võtsin Element 136. Tuul ning lained olid vägevad ja mina olin jällegi teekotike. Ühel pöördel sadas lohe alla ning otse korraliku müraka ette. Millegi pärast otsustasin mitte QRi tõmmata ja nii see lohe lainesse jäi. Lisaks sai veel muid lollusi tehtud, mille tulemusel poom ribadeks ning laual mõned kaunistused, kuid imekombel jäi lohe terveks. Pärast poole kildi ujumist kaldal.

Sellega ei olnud päev veel lõppenud. Foobiatest lahti saamiseks otsustasin õhtul uuesti Väänasse minna, see kord rabasin kaasa selle aasta 7se Envy ja 5'7'' surfika - tundus, et õige valem. Parklas kumm kiirelt selga, lohega randa - no ja pekki, vale kott kaasas, ehk 9ne. Õnneks olid Marianna ja Niko kambas ning Marianna 7ne päästis õhtu - vähemalt nii ma esialgu arvasin. Ju läksin hooletuks ning ühel hetkel oli lohe jällegi vees, lained peale varisemas. Seekord ei hakanud enam õnne proovima ja tõmbasin QRi. Sain jälle mingi 500m ujuda, aga kama jäi vähemalt terveks.

Põrgu - 8/09/12 - Kakumäe

Kuidagi peab ju uue kamaga sõbraks saama. Kaspar võttis proovimiseks 12se NRG, hoolimata tumedatest pilvedest taevas, läks ta suht reipalt peale. Mina otsustasin 8se Envy kasuks. Hetk enne vette minekut tuli selline pagi peale, et kaldalt jooksti mind kinni hoidma. 5minutiga oli kole möödas ja sai vette ronitud. Tol päeval oli Kakukal huvitav kogemus, Tiskre pool lahel oli tavapärane pruun null läbipaistvusega sogane vesi, kuid kalapaatide juures selge sinakasroheline vesi ning temperatuuri vahe oli selline, et paatide juures sai jalgu soojendamas käia. Aga päev oli karm - korralikud pagid vaheldusid aukudega. Suhteliselt arusaamatu oli kuidas perekond Ujokid 2013 NRG'd taltsutasid, aga näod olid neil narul ning meeleolu rõõmus. Karel taltsutas oma Vuntsi 9se Envy'ga - nalja sai rohkem kui öises Haiglas.

15/09/12 - Laulasmaa

Kumariga koos randa, tundus jälle rohkem selline tünga värk olevat. Andsin Kumarile 12se NRG ja endale võtsin tema 2010 12se Havoc'i. Näga oli, et NRG toimis, Kumari triibutas päris reipalt, samal ajal kui ma vaevu kaldal eemale krüssasin. Kuid Havoc'iga oli mõnus nostalgitseda - korralik poomi surve ja 12se kohta kiire lohe, millel hea pop, aga ülestuult oli keeruline saada.

Taevas - 16/09/12

Kareliga pärastlõunal randa. Kaasas kogu set, alates 7sest Envy'st lõpetades 12 NRG'ga. Karel truu oma Vuntsile, mina saabastega. Parklas jagati infot, et tuul kukub ning mäng on läbi. Võtsime siis kollektsiooni suurimad isendid ja seadsime sammud randa. 12ne NRG toimis mulle hästi, lisaks olid minu jaoks parimad tingimused mida Väänas kogenud olen - mitte liigkõva tuul ja puhtad lained, millelt oli hea grabe harjutada. Mõne aja jooksul tuul tõstis ning vahetasin NRG 10ne poolese Envy vastu, jällegi ideaalne kombo. Otsustasin neid ideaalseid tingimusi nautida nii kaua kui võimalik, kuni lihtsalt enam ei jõudnud. Super päev!

Miks läheb mõnikord nii kaua aega enne kui päevikusse midagi kirja saab?! No lihtne, vahel ei ole lihtsalt sellist tunnet, et peaks kogetud teistega jagama. Tavaliselt annab kirjutamiseks hoogu juurde kui leian kogetule illustreerivat materjali juurde - nii ka see kord.

Salmistuga mul ei ole eriti hästi läinud, sellest tingitult ka 4aastane vahe viimasest käigust. Eks läksin ka see kord kerge skepsisega hommikul randa, jõudsime päris essadena. Kohal nii umbes pool üheksa ja ootamas oli Helen koos oma fan club'iga. Tuul puhus hästi ning kergekaalastel tekkis isegi väike mure, et kas mitte liiga palju.

Mul valikuid ei olnud, kuna kaasas Nirvana 11 ja saabastega LFX - ehk korralik freestyle set. Lohe täis ja minek, adrekat nõksa rohkem kui tavaliselt, sest Nirvanaga polnud varem sõitnud ning tuult oli ikka nõks palju. Esimesed muljed kohe väga head, tõenäoliselt seaded õnnestusid, sest Nirvana on ju lohe, mida annab vastavalt ilmale korralikult tuunida. Pop oli väga hea ning 11'se suuruse kohta pööras hästi. Mingi 20 minutit sõitu ja siis lohe ei käitunud nii nagu vaja, läksin kaldade kontrollima, no ja selge et lohe tühi. Egas midagi uus vurts sisse ja minek.

Ilma äpardusteta ikka ei saanud. Helen kaotas ühel triibul laua ära, no ja ma siis nagu rüütel valgel ratsul tõttasin appi. Viisin laua Heleni juurde ning käemärkidest välja lugedes, et kõik ok läksin oma teed. Kontroll-triibul nägin, et ta ei olnud ikka lauda kätte saanud ning triivis kaldale, korjasin laua uuesti üles, kuid siis polnud mul lohe jälle korralikult juhitav (tühi) ning ei saanudki enam minema. Otsustasin Salmistu sadamas kaldale minna. Kama kokku ning kerge sörk tagasi madalikule. Sellega oli mu surfipäev lõppenud. Puhus muidugi terve päeva korralikult ning hilisemad tegelesed said ka päikest nautida, aga mul nagu ikka, päev täis toimetusi.

Kokkuvõtvalt - segased tunded, kuid lõpuks ikkagi positiivsed ning tõenäoliselt oli hea intro algavatele sügistuultele!