Heh, see nädalavahetus siis lubas kirdekat, sai siis laupäeval J'ga Katale mindud ja no ma ei tea, punnitasin ja möllasin ja krt, vaikse tuulega ikka ei oska kõrgust hoida, mingi hetk tundus, et tuleb välja, aga tagasi tulles vajusin jälle ära. Noh rabistamist mingi 2h. J'l oli mingi tuumakas, ta peale ei jõudnudki.

Aga pühapäev oli superluks. Salmistule, kobisime neljakesi J'i autosse, kuna M läks varem kohale, siis helistasime ja uurisime, et mis keis on. Vastus, et üks lohe peal, meile sellest piisas. Statoilist läbi, väike võipu ja vesi kaasa ja Salmistu suunal sõitma. Kohale jõudes tõdesime, et puhub ja puhub kenasti. Lohe täis, aitasin M'i vette ja siis ise ka peale. Kohe sikutasin ennast ülespoole, algajatest ülespoole merele, et ei segaks neid ja nemad mind Mõnus oli kruisida, lainepopid hakkavad selgeks saama, lisaks lohejuhtimine ja kehaasend ja muidu laua juhtimine hakkavad juba loomulikuna tunduma. Nüüd peaks ennast lohega ka õhku saama, siis saaks oma arengus tubli sammu edasi teha. Et siis, kuidas lohega lendu tõusta? Keegi on rannal äkki nõus juhendama või mõned näpunäited? Ma tiba kardan seda asja, aga kui esimesest hirmust üle saab ja esimesed katsed enamvähem ok'lt välja tulevad, siis on midagi jällegi saavutatud. Aeglaselt läheb see värk, aga mis seal ikka, tasa ja targu tähtede poole

Tundidesse siis Kata ja Salmistu tunnid kokku.