Peale kaht nädalat põuda on kakumägi alati lohedest pungil. Nii ka sellel korral oleks ringteed ja liiklusmärke vette tarvis. Esimesed 15 minutit häiris ikka väga, ei pääsenud kuidagi ranna alast välja sügavale, sest pidevalt pidi kellegile teed andma või päris seisma jääma. Kui sügavale viimaks sain tundus lohe kuidagi imelik ning tõmmet selgelt vähe. Sõudsin paar otsa ning läksin tagasi kaldale asja uurima - viga oli keskmistes liinides, mida kiirustades olin lihtsalt külge ühendanud ning nüüd omavahel krussis ja sõlmes. Harutasin keskmised liinid lahti ning ajasin sirgeks, kohe tuli lohe jõud tagasi.

Peamiselt sõitsin sügaval lainetes poide taga, miks küll paljud siiski ujumisalas sõidavad jääb mõistatuseks - selle vastu ju randa need poid pandi!!!

Tuletasin meelde kuidas ka nõrga tuulega backrolle teha (eelmine sõit ju 12+ms tuulega Pärnus) ning esimesed railey moodi asjad tulid ära. Kiivrit on vaja! Paar kukkumist lõid kõrvad tugevalt vett täis ning vaevalt edaspidi neid kukkumisi vähemaks jääb.

Kahe lauaga korraga sõitsin ka esimest korda elus - sügaval suures üksinduses panin peaaegu otsa üleni musta värvi lauale. Kuna keegi läheduses ei paistnud huvi tundvat otsustasin ta siis kaldale transportida. Esimene mõte ühe käega lohet juhtida ja teisega lauda vedada lõppes kena crashiga. Vedama sain kuidagi lauda ja lohet korraga ühes käes hoides, kuid ilmselt on selleks leiutatud ka peenemad tehnikad. Ujumise alasse jõudes hakkas üks kaldale kõmpiv lohetaja rõõmsalt lehvitama ning viskasin laua talle ära. Oli juba loobunud vist...

Tänud ka her keemikule ja marttile seletuse eest, et kui keset suve tuul puhub ei loe väljend "olen natuke väsinud" ja "kukkusin just 3 korda, puhkan vähe kaldal" midagi - tuleb sõita nagu järgmist korda niipea ei tuleks.