Hommikul liikus õhk akna taga päris korralikult, pealelõunal aga tundus, et aina vähem. Kuna päeval oli tegemist, siis tuli rannas kella 6 paiku tõdeda, et päris huvitavad tuuleolud valitsevad. Õhusooja oli napilt 10 ringis ilma tuuleta, windchill oli märkimisväärne, eriti märja ja mütsita peaga hiljem vees. Nii kõvasti oli tuulekülma tunda, et kui sõitsid paremal halsil, siis külmus vasak näopool ära ja vastupidi.

Kutsusin Liisu ka balti mere äärde aklimatiseeruma (tegelikult endal ka sama protsess endiselt käsil) ja pidime siis otsustama, kas 7, 9 või 12 ruudune lohe täis pumbata. Loogiliselt võttes, kuna 9 pidi igal juhul olema üks lohe neist kolmest, mis tuleb täis pumbata, siis tegimegi selle otsuse, et üks kastab ennast voogudesse ja selle pealt vaatame, mis edasi saab. 

Olin lahkelt nõus proovima ja kuigi lohe püsis kenasti üleval ja suuremaid auke, nagu Tallinna tänavatel leidub, ei paistnudki olevat, siis liikumine toimus peaasjalikult ikkagi ainult allatuult. Samas miskit seal õhus toimus ja väga allapoole ei vajunudki tagasi sõites. Seega Liisu üheksase otsa konksu ja täpiks, mina 12-ne täis ja vupsti ise lendu.

Olime ju üleval rannas, jõesuudmes, sest all linnapool oleks pidanud auto juurest minema vaatama pikalt, mis toimub ja nõnda edasi-tagasi käimisele aega kulutama. Tundus õige otsus üles randa sõita, kui juba merel hullasime. Siis oli kindel, et tuult on ja alla ka ei vaju, kuigi sessiooni alguses olime nõus leppima ka ühe downwind sõiduga ja üles jalutamisega peale seda.

Kenakesed pool tundi sai siis lõbutsetud minilainetega Vääna veeväljadel. Tegin mõned cut back'idki (mõttes vähemalt) ning jalavahetused (jalg tuleb tõsta tagant täpselt esimese kõrvale). Mingi hetk isegi huilgasin natuke barreli ees taskus (kujutlusvõime on mul loomulikult väga hea).

Tahaks nüüd pisut tuult ja lainet ka või siis tagasihoidlikumalt öeldes - ideaaltinigmusi palun järgmiseks korraks!  

Põnev - kaks sessiooni sel hooajal on seljataga.
Olen sõitnud juba kolme lohega 7, 9, 12 ja kolme lauaga surfikas, plätukas, papukas

S :S ;S ehk L ehk Lõunatuul Harjumaal

Jõledamast jõledam on see suund siinkandis, aga täna klappis kõik siiski ootamatult kenasti Prognoos pidas, seierid näitasid tuult, pilvitu taevas peakohal, soe vesi - polnud millegi üle kurta! Karta oli küll, tünga näiteks.

Liikusin Laulasmaale ja väiksed kahtlused olid, et kas või mis, kuid pigem juurdlesin siiski optimistlikult selle üle, kas randa vedada 9 või 12 ruutu lohet. Ma ju kardan tuult, tahaks ikkagi mõnusalt piiri peal sõita, mitte üle jõu käiva suure kolliga käed sirgelt võidelda. Teel olles pikem vaagimine aitas (see kuradi laulakas on ju nii kaugel ka , et jõuab mõelda) ja kui auto peatasin metsa ääres, siis oli õnneks asi selge, et 12 kaasa. Järelikult koha suhtes väga pessimistlik ja pigem käpad sirgeks kõva tuulega, kui ussikaheksaid vingerdada terve aja nõrgemaga.

2 parkijat oli teeääres veel, aga kui autost välja jõudsin oli üks neist kadunud, kummaline. Aga teises paistis igatahes natuke elu. Küsisin, mis seis on ja sain vastuse, et ei teagi, alles lähen. Väga hea, ei pea vähemalt ihuüksi minema. Teepeal tuli sooritada palgiharjutus, seda kitsa jalgtee vallutanud rohelise tiigi ületamiseks - hea soojenduseks. Laulakas on üks väheseid kohti, kus saab nati sooja ka enne sõitma asumist. Külm muidugi täna ei olnud, vist ca 10 kraadi tuli ära, aga päike kõrvetas korralikult.

Metsa vahelt paistis juba lohe ja tundus, et lendab kaugel merel, mitte rannas.

Lohe täispumpamise ja liinidega ühendamise ajal oli hästi tunda, kuidas puhangud mängivad. Aeg ajalt tuli küll mõte kallale, et ikka vähe vist puhub. Kui valmis sain ja self launchi tegema pidin (loopisin muidu päris puhtalt rannalt veel kiiruga väiksemaid toikaid ja pudi padi eest ära) siis puhus nii parasjagu, kindlasti mitte korralikult, nagu hiljem. Lohe tuli kenasti üles, midagi liinide külge ei jäänud õnneks ja kuna tundus vähevõitu tuult (sel hetkel oligi kõige vähem tuult kogu sessiooni ajal), siis läksin sõitma kaasa veetud varulauaga Influence 137 + plätud. Sellepärast, et teine laud, mis mul kaasas oli papudega ja teps mitte lohelaud, vaid täiesti tavaline hübriid veelaud Deluxe 139. Näha oli, et sellega polnd midagi teha ja niisiis ikkagi mõtlemisvõimelise lohetajana olin kaasa võtnud varuvahendid või siis päris vahendid.

No seda nalja oli esimestel triipudel Just see ongi naljakas, et plätud (aasad, sträpid) on tegelikult ju minu jaoks täiesti mõtetud asjad laua peal, sama hästi võiks sõita ilma - mingi suht vedel rihm on ümber jala, jalg võib tihti välja tulla - nt poole hüppe pealt (kuigi LF Comp plätud on väga sportlikud, isegi täpselt varba all on riba, millest saad varbaga "kinni hoida" ja pehme plaat, mis jala peal on, hoiab ikka päris korralikult ja on mugav). Oh seda rõõmu siis sõites. Plätud ei toeta tegelikult võrreldes papudega jalga üldse ja sõita on päris vinge, sõidadki nagu paljajalu. Kõige suurem erinevus, mida arvasin täna kogevat võrreldes saabastes lauaga sõidule, oli laua kaaluvahe. Plätudega laud on muidugi eriti super kerge, võrreldes lohelauast paksema veelauaga ja 3 aastat vanade raskete veelauasaabastega seal peal, oli see vahe vist kolmekordne Plätuga korra kandid kõrvale ja siis saad selle laua nii lihtsalt enda taha üles, et uskumatu. Veelauaga seevastu oli täna müramist omajagu. Tõdesin, et kui oleks mõni obstaakel kuskil, siis oleks täiesti idealne Deluxiga neid silitada, aga hüppamiseks on veelaud lihtsalt minu olematu füüsilise vormi juures liigraske. Loomulikult ma proovisin ja sain hakkama, kuid midagi lõbusat seal polnud. Veelaua rocker on oluliselt suurem, mis tähendab poole suuremat veetakistust võrreldes lohelauga. Tunne on selline, nagu sõidaks lumelauaga värskelt sadanud kevadisel lörtsil - ei libise lihstalt, tunda on muljetavaldavat takistust, millest peab jagu saama.

Aga jah, ilmselt ka lohelaud+papud vs plätud on kaaluvahe olemas ja märgatav. Mõnes mõttes tekkis mul plätudega sõites kuidagi kohe kodune tunne, sest olen surfikaga paljajalu viimasel ajal rohkem sõitnud - jah, sellele see sarnaneb, vägagi. Vabadus varbaid liigutada ja jalga edasi tagasi, vasakule paremale sättida.

See lauasõit plätudega on täpselt sama teema nagu läheks plätudega jooksuvõistlusele vs korraliku jooksujalanõuga. Tõmbaks ühe 10 km ringi pläffides või spurdiks, nii, et esimestel meetritel lendavad jalavarjud suure kaarega nina ette maha , ah? Cool värk see plätuteema, aga liiga tõsiselt nendes rippumist ja sporditegemist võtta ei taha - seal on ikkagi nii palju efektiivsuse kadu ja ebatäpsust, see on lihtsama vastupanu teed minemine, see on nagu lõua tõmbamine jalad maas ... Kokkuvõttes, minu jaoks paistab see plätusõit ei üks (papud), ega teine (paljajalu), vaid tundub vahepealne - ju siis veel kolmas võimalus ja aktuaalsuselt kõige viimane. Loomulikult on plätudes ainuõige ja ideaalne sõitmist alustada, nagu abiratastega või nii ... pärast valid, mis edasi teed - jääd truuks või ootad veel hooaja ja krutid maha.

PS! Lohede suurust võiks saada märkida statistikasse, hooaja lõpus oleks hea vaadata, mis suurust kõige rohkem kasutasid või nii ....

5:45 hommikul tegi kontrollkõne Liisu

Erinevatel logistiliest põhjustel ja surfilaadal osalemisega seoses otsustasime lainekambaga Väänat külastada verivarahommikul Ma olin magama saanud alles 2 paiku, seega ärgata ei olnud kerge.

Selgus, et mitu päeva lõunast puhunud tuul ongi prognoosikohaselt edelasse keeranud.
Pakri tuulikute mõõtja näitas koguni läänetuult ja seier 14 m/sek kanti, aga see lääs on sel mõõtjal väga suhteline, nagu ka tuule tugevus, sest 100m kõrgusel on teised teemad. Tuuleinfo ammutamine parandas kohe tunduvalt võimalusi kiiremini ärkveloleku staadiumisse jõuda.

6:27 paiku jõudsin Vääna-Jõesuusse, kus Allan rannas juba 12-st lohet täis pumpas

Liiva lendas korralikult. Pakkusin Allanile, et 5 või 7 ruuduse ilm. Vääna jõe suudme ja Türisalu panga vahel asuv rand on tuntud oma pagiliste tuulte poolest. Kui on SW ja pole SW-W, siis sealt rannast väikse lohega välja sõita või aru saada, palju puhub, on päris keeruline. Tuled randa, täielik vaikus. Viie mintsa pärast aga laksab tuul nii, et silmi lahti hoida ei saa, ega oma kaheteistkümnest kinni hoida ka mitte. Natuke aega möödub, jälle vaikus. See on siis, kui tuul tuleb otse üle kõrge panga alla randa, vahepeal puhub aga vabalt mööda vett sisse pangaäärt pidi. Allan sai vähemalt korralikult sooja pumpamisega ja läks kärmelt seitsmese järele.

Olin kodus kalipso selga tirinud otse lumelauapesu peale. Tegelikult tuul külm veel ei olnud, hiljem päeval muutus see asi drastiliselt, aga hommik oli soe. Pakri poolsaart kostitas isegi mahe päike oma kiirtega, otse frondi tagant paistis sinna peale, aga kogu Vääna oli suure tumeda pilvemassiivi servaga kaetud, korralik kindel katus peakohal. Frondi serval asumise privileeg see tänane korralik surfituul oligi.

Tirisin veel igaks juhuks 2 mm lühikese kalipso selga. Hiljem kodus selgus, et unustasin pika kalipso luku kinni tõmmata - hooaja alguse tuimps, mis seal muud põhjuseks saigi olla. Samal põhjusel jäid kindad koju (tegelikult 11-se lohekotti, nagu ka hiljem selgus). Aga vett pidas kummisüsteem hästi.

Pakkisin siis lahti meie tiimi tutika 9-se ja pumpasin samas auto juures täis. Sest, kuna Allan pumpas rannas 12-st, siis mulle tundus ka millegipärast, et 7-mene on Liisule ja 9-ne mulle paras. Meil on kamba kahe peale nimelt 5,7,9,12 Envyd sel hooajal. Viiene tundus jällegi äkki liiga pisike. Eks neid kahtlusi soodustas mitu päeva kestnud S tuule kamm, ka käisin isegi ühe korra Laulasmaa spaa all piilumas, kamad autos. Iilmselt, kui Liisu oleks rannas olnud veidi varem, siis oleksime ehk kahe pea abil otsustanud 5-7 kasuks, või mine sa tea. Hetk hiljem veepeal selgus aga üsna ruttu, et 5-7 ennustus pidas täielikult vett.

Allan sipsis midagi rannaesisel seistmesega, lohe oli vees - tuuleaugud olid korralikud järelikult. Siis ma veel mõtlesin, et ok, mul üheksane peaks töötama kenasti. Lõpuks sain siis oma üheksasele liinid järgi ja olin ka valmis. Randa jõudnud Jorma (huvitav, kas tulid päris üksi sõitma nii vara?), aitas lohe lendu ja peagi tatsusingi mööda õhukese veekihiga kaetud liivariba sügavamale vette. On hullematki pagitamist kogetud seal, üheksane püsis kenasti üleval, langetasin ta akna serva vee kohale ja kinnitasin laua leash'i vasaku jala ümber. Paar esimest abitut katset lauale saada lõppesid kohe korraliku sukeldumisega. Vähemalt selgus kiiresti ka see, et liiga külm ei ole. Hiljem kuivalt juba rannast kaugel sügavas vette prantsatada oleks kindlasti hirmsam.

Sain liikuma. Mingit eufooriat küll ei tekkinud. Mässasin hoopis pagide taltsutamisega ja tegelesin lainetest üle sõitmisega. Rabe teema see hooaja algus. Samas oli tunne, et kõik on üsna kenasti kontrolli all. Kuni esimese tagasipöördeni allatuult lastes, kui sain vist küll 70 km/h sisse enne kui toeside kandile jõudsin. Tirisin esiballooni maksimaalselt enda poole ja triibutasin siis hoolega edasi tagasi. Järgmine tunne oli see, kuidas vasak käsi hakkas staatiliselt poomi hoidmisest külmuma. Liigutasin sõrmi ja üritasin üldse kogu keha rohkem liikuma saada. Edukalt sai jalg tagasipöördel vahetatud, paar vahust väikest lainet ülas alla sõidetud. Tegelikult olid siiski väga keerulised olud ja lainet polnud ollagi. Nägin, kuidas Liisu vette jõudis ja vaatasin esialgu, et kaob välja merele, kuid pööras õnneks tagasi. Praeguse veetemperatuuri juures pole ligunedes pikka pidu. Veerand tundi võivad juba üsna saatuslikuks saada. Sõitsime üksteisest mööda ja mõlemad ajasid ühe käe sõrmed harali - viiest on vaja ! Ok, mingi hetk jõudsin selgusele, et 9-ne käib juba väga üle, eriti kui sattusin jõesuudme lähedale, kus tegelikult võimendab kanal piki jõge tuult veelgi. Sealt saab ta vabalt metsavahele minna. Jorma aitas lohe alla, enne seda tiris mind natuke veel ka trapetsist kalda poole, lihstalt korralikult sikutas. Viie mintsa pärast tuli ka Liisu kaldale ja tõstin seitsmese otse õhust endale konksu. Liisu otsustas kokku pakkida, sest tal Aafrikas laetud soojapatarei sai tühjaks selleks korraks - akud ei peagi külmas eriti hästi vastu.

Seitsmene oli täpselt paras tol hetkel. Nüüd sai korralikult välja sõidetud täispoweris, tagasi pöörates tirisin ikkagi 10 cm depowerit peale ja toeside lainelt ülesse sõit oli ikkagi keeruline, sest sikutas metsikult kalda poole. Paar korda käisingi väljas merel ja siis sõitsin madalikul kiilud alt. 2:1 Vääna kevadiselt madala rannajoone kasuks. Ma olen küll korduvalt oma lauaga kiilude peal seisnud ka, kuid seekord jäi madalik ette kuidagi küljega kantides. Olin vahetanud jala ja krüssasin jõesuudme poole - põhja kinni, laualt minema ja selleks korraks oligi kõik.

8:36 jõudsin koju tagasi

Pildid on siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.3586449212866.154709.1022352840&type=1

See oli viimane, kolmanda hooaja lõpusõit, kuigi kolmapäevaks on Ristna prognoos, siis pean sellest unelmast kindlasti loobuma. Tervis on nigel. Kuskil nina ja silmade taga koobastes peksab valu ja nõuab väljalaskmist. Püüan talle väljapääsu organiseerida - see kuidas ta sinna sise sai jääb muidugi avastamatuks müsteeriumiks.

Sel suvel transformeerusin. Ronisin kookonist (papudest) välja, asutsin lõplikult paljajalu vastu lainetele ja tuultele, mis kutsusid mind vastupandamatult koos endaga mängima. Hindasin oma tegevusi ümber, püüdsin mõista olnut ja aimata tulevat. Nüüd tean, mis mulle väljakutset ja naudingut pakub ja millele edaspidi oma aega panustan. Wakestyle jaoks olen liiga lödi ja pealegi sain suvel oma (üle)doosid kätte Pärnu Wakepargis hullates

Lohesõit lainete vahel aga pakub täielikku liikumis- ja otsustusvabadust, mis annavad asjale hoopis teise dimensiooni, elamuse ja kogemuse. Aastate jooksul salvestunud erinevatel laudadel lustimise lihasmälu ja emotsioonid aitavad mul nüüd ennast leida, väljendada ja välja elada lohega paljajalu laual laineid püüdes.

Vesi on elu!
Kohtumisteni lainetes!

À la carte

Strapless trenn 10 NRG ja 9 Envyga.

Tuult ca 15 m/sek, lainet paar meetrit +

Liisuga koos randa, kümne paiku vist juba vees.

Kõigepealt 6 ruudune Havoc tund aega, millel sai kodus peale randa jõudmist ekstra järel käidud, sest Bruno sõitis 7-sega ja littis korralikult ja tihedalt see tuul.

Virutasin kojusõiduga ka Niko 6'1'' kuue uimega laua autosse, et seda testida, sest järgmiseks hooajaks tuleb uus laud endale soetada.

Kuuene oli paras ja ma päris ära ei vajunud alla randa. Sõidan hea meelega rohkem regularis ja tagasi üles randa sõidan enamasti varvastel, aga Niko lauaga tuli jalavahetus kuidagi paremini välja ja sain enam vähem üles tagasi goofys. See laud sõidab väga pehmelt, mu enda omaga võrreldes ja on stabiilsem külje peale astudes. Tegin sujuvalt jalavahetusi peale tagasipööret.

Muidugi lainemöll oli võimas ja välja kantida sai täiesti risti rannaga. Kasutasin seda varianti, et mitte liiga palju allatuult ja piki lainet sõita. Igasugu huvitavaid asju juhtus. Märkasin veel seda, hiljem oma lauaga sõitmise võrdluses, et Niko lauga oli välja sõites lihtne üle lainevahu ollida. Pärast enda omaga proovides ei saand mingit ollie-airi... hmm.

Vahepeal puhkasime ja vahetasime Liisuga lohed, sest tal oli 7 Envy ja seda oli vist suts palju enamus ajast. Pöörfi, läksin oma laua ja seitsmesega peale. Püsisin kenasti üleval ranna ees ja käisin oma 10 korda väljas kolle kiusamas jõudes kogu aeg ka üles randa tagasi. Täpselt parajalt oli kõike ja see oli päeva kõige nauditavam osa.

Vahepeal nägin lainete vahel Vidrikut, kes longboardiga vapralt hulpis. Huvitav, kus kõik teised Eesti lainesurfarid pikutasid??? Vidrik võttis paar päris pikka lainematka ette, vahepeal proovis väikse lauaga ka 6'1 vist, aga see ei töötanud nii hästi.

Rannas oli ka mingi purjelauavõistlus ja lehvitati pidevalt lippe. Kahjuks ei teadnud suurt midagi võistlusalast ja üritasin siis lihtsalt mitte ette jääda purjekatele - ei jäänud ka vist kordagi. Samas oli pidev stress selle võistluse pärast, sest mingi hetk ma ei saanud enam jõest ülespoole ja lõpetasin täpselt selle võistlustaabi esisel mingi poole tunni vältel. Ei tahtnud kuidagi kedagi segada seal ja sinna liiga tihti sattuda.

Lõpuks sain jälle kaugemalt peale hakates suudme kohale ja esimese sessiooni lõpetasingi siis, kui Liisu oli ka juba puhkama tulnud. 

Teine sess oli puhas kuld.

Esimesed pool tundi oli kõik lihtsalt ideaalne, siblisin edasi tagasi (lõdvalt püsisin kursilvarvasel) ja nautisin päikesepaistes sillerdavaid laineid ...

Siis aga hakkas vaikselt tuult tõstma ja pidin seitsmest juba maha tirima. Kiirus läks tagasi üles tulles väga suureks just lainelt alla sõites. Järjest ebamugavamaks muutusid olud. Paar niplit panin ka välja minnes, sest kiirus kasvas sealgi liiga suureks. Lauga sain täna kaks korda vastu pead, korra kiiludega ja korra ninaga. See ei tulnud leashi kasutamisest vaid tuule tõttu sain korra ja lainega teise korra. Lihtne, kukud korra allatuult lauast või jääd laine ja laua vahele täpselt. Õnneks oli müts täna peas, hea soe ja natuke kaitses ka.

Liish läks korra üle poomi kukkudes. Korra käis kuuene peaaegu vees ära väljasõidul kukkudes, Envy tegelt ka korra. Mingi toeside manööver lõppes korraliku faceplantiga. Leash jäi ükskord täpselt talla alla ja sõitsin nii mingi 5 minutit. Korra kruttis see vidin end ümber vasaku jala ka. Aktsiooni oli

Lõpuks oli tuul liiga tugev ja pagitama oli vist rohkem hakanud või tundus väsimuse tõttu. Võitlesin tagasi üles randa ja tulingi üliväsinult maha. Mõne aja pärast jõudsid ka Tarmo, Gvido, Rain randa ning läksid strapless surfikatega peale - kahjuks ei jaksanud enam nendega koos lainetesse hullama jääda. Gvido läks 5,5 ruuduse Khoonaga - tuult ikka oli

Pakkisime Liisu ema Honda nodi paksult lohekamasid täis, sest üks hääletaja oli ka rannas, ja tegime õnnelikena vehkat.

Polnud nii ammu käinud siin kodu all rannas.

Trippiva orkaani sabasiputuse abil sai pisut siis tantsu löödud, aga 11-se lohe jaoks ei olnud tol päeval muud võtta kui Fish. Esimest korda proovisin seda looma st kala ja oli väga tore kogemus. Surfilaua trenn täitsa kehva tuulega. Sai palju laual ringi tipitud ja pöördeil jalavahetust lifitud. Jube lõbus oli.

Kakumäel oli vesi megakõrge, kuid see on siiski seal petlik, sest kui Fishilt maha plärtsatad, siis nt käsi on käbe põhja minema ja tuli päris ettevaatlik olla selle treenimisega. Igasugu huvitavaid kukkumisi tuli ette, loodan, et oli kasulik määre tasakaaluaparaadile.

Tuleb see mööbel sealt veest välja võtta. Toru oli kuskile kõrkjaisse kadunud ja slideril oli vesi kõri alla otse - polnud teda seal eriti nähagi. Sel aastal on Kakukal käimise osas korralik ikaldus olnud ja sealse pargiga peab midagi muud kavalat välja mõtlema kui praegused teemad.