Päike paistab hommikul vist üle mitme aja jälle taevas ning soojendab selga, kui õues ringi tatsun. Tuul puhub malbelt läänekaartest ja õhk on meeldivalt merehõnguline.

Lõuna paiku istun toas ja vahin üle arvutiekraani aknast õue. Kuused õõtsuvad sinise taeva taustal. Veebikaamerad söödavad mulle samal ajal ekraanile vastupandamatult õrritavaid stsenaariume, milles peaosa laineliinidel ja kõrvalosas oskari- ning vähemalt kohaliku profituuri poodiumikohaväärsete sooritustega särav mina.

Kujutlen end kaadrisse ja püüan realistlikult hinnata erinevaid numbreid, millega tuleb praegu vetteminnes arvestada. Nüüd on juba soe, elavhõbedasammas on kolmelt kraadilt neljani roninud. Tallinna madala infograafika näitab mere temperatuuriks pea terve kraadi veesooja, täpsemalt 0,7.

Hüpnoosieelne seisund saabub. Siin on nüüd kõik täiesti võimalik. Numbrid on ülimalt lummavad. Mul on kõige kangem oniili kalipso, mille alla saab veel 2mm spetsiaalset fliisikihti laduda. Motokiivri sukk läheb kapuutsi alla lisaks. Soojad sokid saabaste sisse appi. Käpikute alla pole midagi vaja. Realistlik minek.

Tõusen ja panen panni tulele, et ajada kuumaks eilsed makaronid tomatises hakklihakastmes. Pole süüa jõudnud veel täna, aga energiat on nüüd vaja.

Rannas on tuul kenasti piki pangaveert sisse. Pumpan lohe auto taga metsa all punni. Panen liinid külge ja kerin siis kokku tagasi. Kogukehakinnas seljas sammun varsti randa, kaenlaall lainelaud Pruun ja kaartpidi peos seitsmene lohe WOW.

Aitan rannalt lendu ühe võõra lohe. Merel on veel paar kergeraksu venda ja kaks koerajalutajat kilekotid saagist rasked. Laotan oma kraami liivale, kerin liinid lahti, siis haaran laua ja suundun veepiirile.

Jää on kadunud selle rannalõigu pealt, kus seisan, aga jõesuudmes paistab midagi veel olevat. Üks korralik adrukera kaevab end nüüd otse pingulduvatesse loheliinidesse kinni. Päästan liinid lahti ja jalutan uuesti vee poole. Lohe võtab tuule sisse ja kerkib õhku. Paar sammu teen vees ja astun lauale samal ajal lohet vasakule halsile veotsooni juhtides. Purjetan välja.

Seitsmene on täpselt.

Ekstra nätske (proovi 3x kiiresti öelda) vaha kleebib jalad täiesti lukku lauale. Sellega tuleb siin ettevaatlik olla, sest liigesed pole nii üldse pingetest vabad - võib väga lihtsalt viga teha nt põlvele. Isegi sträppides pole nii ohtlik. Tervist tuleb hoida!

Pool tundi sõidetud ja järjest soojemaks läheb. Väss on juba kergelt peal. Lohisen lauale järele vees peale ebaõnnestunud pööret ja avastan, et rinnalukk on kalipsol pärani lahti nagu kuldnokal nokk praeguste ilusate ilmadega. Ok, nii soe on siis juba. Miinuselähedane vesi jahutab ruttu. Külm ei ole samas terve sessiooni ajal mitte ühelgi kehosal.

Teen tiiru ka linnapoolsesse otsa. Lemmikmaastik. Tavapärane mäsu, palju suuremad ja sama palju korrapäratumad lained. Sodin midagi seintele nagu mingi gräfitivend, kel pole mingit plaani, aga teha ju tahaks midagi.

Vahepeal saan keset merd hulpivat lainelauda kaldale transada. Lauaomanik dräägib end lohega juba maapoole, kui laud täpselt minu teele jääb. Päris kaugel on teine. Asi kahtlane. Päästan ilmselt väikestviisi päeva, sest laud oleks heal juhul poole tunni pärast kaldale jõudnud ja kindalasti ca 200m mööda randa edasi kuskil kivides lõpetanud. Valge on parasjagu uimed taevapoole vees ja haaran möödasõites lihtsalt ühest väikesest uimest ning järgmisel momendil ongi Valge kindlalt kaenlas. Läheb päris libedalt see temp. Tavaliselt ei lähe nii hästi. Hea on ikka abiks olla. Mõnus on märgata ja loota, et teinekord endal ka läheb kedagi merel vaja.

Jalad ongi täiesti makaronid ja sõidan tagasi ülestuult. Päike peegeldab veesoontelt vastu ja kustutab värvid. Mustvalge sätendav maailm.

Pots lohe taevast alla liivale.

Vrõnn autoga minema.

Nägu õhetab külmast.

Keha on kuum, nagu oleks lavalt tulnud.

Värska ja šokolaad.

Kaif.

surfis 1.5 tundiVääna