Pikalt pea surnud olla ja siis ühel õhtul tõusta. Ärgata. Jahtida. Kinni püüda. Tappa, et süüa, et ise elada ja mitte söödud saada. Igavesti.

Randa jõuda siis, kui kõik on end kokku pakkinud ja vaikselt minekule sättinud, kogu sootsium.

Kuna on külm aeg, siis rand on inimtühi, et mitte öelda elust tühi - ei, viimast seal leidub. Tuleb vaid ta kätte saada ja temas peituv vägi endasse imeda.

Viimane kohalik lohesurfar küsis kella. Aitas lahkelt ja liigagi agaralt mu lohe üles ja tundis muret, et kas lähengi üksi peale. 

Ma olin näljane. Ma tahtsin ellu ärgata.

Mind huvitas ainult vesi ja tuul, mis vee pinda oma füüsisega nii säbrutavaks ilusaks mustriks vormis kui ka kumeraks rulluvaks laineks keeras. Nii ahvatlev suutäis ja kindlast mitte liiga kerge saak minu kurnatuse tõttu.

Laud jalge all ja lohe poomi küljes vedamas, see oli ainus soov ja reaalsus - ülesanne, et taastada kiiresti oma jõud ja saada kontrolli alla mõistus.

Vesi oli hall ja rohekas, kõrgel taevas oli suur läbipaistev pilvekurv läbi mille võis näha paari tähte.

Tuulepuhangud rapsasid aegajalt tugevamalt lohet, õrritades mind asja kallale asuma.

Soe kollane päike liikus vaikselt punkti, milleni jõudes ta otse ülevalt alla merre kukub.

Hakkas juba hämaraks kiskuma. 

Paras aeg.

Minu käed pikenesid üheks suureks tiivaks.

Lendasin oma elluallika kohal ja varitsesin teda hüpates siis talle korraga lauaga peale ja lõigates tasse sellega sügavaid vahutavaid pikki haavu. Märatsesin ta kallal tundes mõnu jõust ja tema üle valitsemisest ning väärtuslikust energiast, mis läbi selle minusse voolas, sest ta oli tugev ja nii suur, kuigi püüdis jätta malbet muljet. Tegin, mis tahtsin. Jõin tema pulbitsevaist soontest seda, mis kõige rohkem sel hetkel janu kustutas, küllastumiseni.

Valitsesin ja mängisin võidetud saagiga ja ta nõustus sellega nagu suur puujuurikas kaldal, mis oli vastupanuta päri sellega, millist hävitustööd lained tema kallal isekalt ja halastamatult mängeldes tegid. See oli vaikiv paratamatus.

Nüüd on tema ja ta vägi taas minu, terveks suveks ja sügiseks, kuni talvetuuled ta jälle külmaks elutuks supiks muudavad ja peab teritama teised teravamad söögiriistad, et seda kõike seedida suudaks.

Kuuvalgus paitab nüüd mu täis kõhtu ja silitab pead. Võtaks veel ühe ampsu midagi head?

VÄÄNA VAMP