13.30 sai peale mindud ja tuul oli juba mõnda aega puhunud. Vesi oli, nagu ikka põhja tuulega, külm. Üle maa tulev tuul paugutas ka ja vesi oli üsna chopi. Sain umbes 1,5 tundi sõita ja siis asusin Tõnni õpetama. Pealegi mu lohe ikka jookseb tühjaks, et üle tunni sõita ei saagi.

Siis sai Tõnni pea tunnikese vees ukerdatud ja peab tõdema, et algajatele on väga oluline enne kõvasti bodydrag'i harjutada, kui laua peale minna. Tõnn proovis kohe lauale minna aga siis peale paari ebaõnnestunut katset kadus tal üldse isu ära. Tegime siin mõned harjutused ja juba oli julgus tagasi. Seekord jõudsime nii kaugele, et saime veest välja ja mõned meetrid sõidetudki aga nagu ikka, lohe aknast väljas ja mul-mul-mul.

Kuna mul juuksur juba kella viiest siis pakkisime asjad kokku ja tulime tulema. Windguru lubas peale nelja tuule lõppu kuid minu meelest pani veel kuueni välja täie rauaga. Igaljuhul juuksuris sai käidud, sest oligi juba piinlik sellise soenguga surfata

Täna ei viitsinud liialt vara ärgata ja jõudsin randa alles kella kahe paiku.

Hullult paugutas seekord. Kohati oli ikka päris ebamugav ja trikke oli nats keerulisem teha. Huvitava kombel oli üldse lohetajaid palju vähem kui tavaliselt ja vesi oli kuidagi külm. See muidugi ei takistanud mind täiega nautimast. Sellise paugutamisega tekib päris hea lohe tunnetus, ma kohe tundsin kuidas ma arenen ning popi ajastus muutus palju täpsemaks. Backrollidest oli juba 85% õnnestunud ja mõned said juba arvestusliku Airiga.

Seekord sai küll hilja peale, umbes kell 20:00, ja paremad tuuled olid ära puhunud aga sellegi poolest sai ühtlase tuulega sõita veel päri hilise õhtuni. Seekord sain oli backrolli maandumise konfitsent juba üle poole. Vasak jalg ees sõites oli kõik hästi, kuid vasaku jalaga millegi pärast kippusin kukkuma ning pidevalt tõmbasin millegi pärast tagumist kätt liialt peale.

Seekord põrutasime otse Pärnu. Kohapeal oli küll ebameeldiv üllatus seoses lohega, kuid õnneks saime ikkagi omas sõidud tehtud. Madise lohe ei püsinud üldse täis ja antud klipis on näha kuidas ta harjutab backrolli minu lohega.

Viskasime auto varustust pilgeni täis ja kimasime Nõvale. Kahjuks tuult jätkus ainult lennutamiseks ja grillimiseks. Sellegi poolest oli tore päikeseloojang ja niisama chill.

Järgmine päev tegime väikse peatuse Haapsalus Südame Meditatsiooniks ja põrutasime sealt edasi Pärnu poole. Kohale jõudes olime ilma jäänud kõige parematest tuultest. Kahju, et nii palju mökutasime. Tegime siis mõned sõidud ja vaatasime kuidas ülejäänud rahvas pillid kokku pakkisid. Mõtlesime, et venitame veel veits kummi ja chillime niisama. 

Viie paiku aga tuli musta pilve alt mõned lisa meetrid ja olime taas merel. Oi kui kaiff see oli. Ühtlane tuul, soe vesi, kohati lained, kohati flat. Sain esimest korda tõeliselt oma lohet katsetada. Ülteme nii, et 2005 aasta C lohelt minna üle 2010 aasta hübriidile on sama nagu minna Mosselt Mersule üle.  Setingute selgeks saamine ja sättimine võttis küll natuke katsetamist, kuid see sõidu mugavus on ikka ülim.

Uue lohe ja uue lauaga pole üles tuult mingi probleem saada. Ja kui isegi kui tuul paugutab, siis C lohega lendasin ma alla tuult, siis nüüd saab kõik puhangud poomi abil välja lasta. Hüppamine on nüüd lihtsam kui kunagi varem ja backroll tuli kohe esimesel korral välja.

Backroll näeb päris hea välja, kuid seda on tegelikult lihtsam teha kui ta välja näeb.

Igal juhul sõitsime üheteistkümneni välja kuni rammestus võttis võimust ja pidime lõpetama selle ülimõnusa päeva.

No nii. Uus lohe, uus laud, uus trapets- minek.

Esialgu oli ikka päris harjumatu C lohelt hübriidile üle minna. Hoopis teine tunnetus.  Maa tulle tõttu läksime Katariinale ja saime ikka päris mitu tundi järjest koos Madisega sõidetud. Mõned esimesed hüpped ja kukkumised aga kuna vesi oli ikka päris külm, siis iga kord vette kukkudes jooksis külm juga krae vahelt sisse ja see ei olnud üldse mõnus. Piirdusin pigem sellega, et oma uut lohtet tundma õppida. 

Varsti aga olid käed nii külmad, et ei jaksanud enam poomi hoida. Kuna tuul andis ka järgi, otsustasime lõunale minna. Tagasi tulles olid lippud jälle sirged ning asusime kiirelt merele. Sai mõned triibud tehtud kui üsna ootamatult kukkus tuul ära. Vahetult just olin mina aga üht suuremat hüpet tegemas ja suutsin lohe vette kukutada. Jama aga oli selles, et jalad mul põhja ei ulatunud ja tuul oli ikka päris vaikseks jäänud. Nii ma siis ulpisin ja üritasin lohet veest välja saada.

Õnneks tuli Madis appi, sest ma olin kaldast oma 500 m eemal ja käed muutusid juba päris kangeks. Lohe saime küll õiget pidi, kuid üles ikka ei saanud. Ka Madis oleks peaaegu oma lohe vette kukutanud ja siis teine kord oleks ta lauast ilma jäänud. Kuna tuul mind vaikselt Soome lahe poole triivis otsustasin, et pigem Madis mingu abi järele, sest kes teab millal see alajahtumine võib tulla või kas ma suudan kaldale ujuda. 

Madis pani randa ja jooksis abi järgi. Mina aga ujusin loheni ja üritasin ennast kalda poole sihtida. Kõhu all laud, ühes käes lohe ja teisega tõmbasin. Peaks mainima, et nii ei ole üldse lihtne ujuda. Hea oli, et mul vest oli aga jama oli selles, et see surus mulle kopsudesse ja ma ei saanud seda lõdvemaks ka lasta, sest ma ei tundud oma käsi enam üldse. Mitte ma ei räägi ainult sõrmedest, vaid tervest käelabast ja randmest saati oli käsi tuim ja jõuetu. Ainuke asi mis ma mõtlesin on rahulikuks jääda ja hingamisele keskenduda.

Ma küll proovisin self-rescued teha kuid tuul oli täiesti ära kukkunud ja ma pidin tegelikult lohet järel vedama. Siiani ma ei tea kas see oli hea või halb aga kuna ma konna ujusin, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma olen kõik 25 meetrit liine ümber oma ühe jala ujunud ja ei olnud mingit võimalust, et ma seda lahti oleks saanud. Siis ma sain aru miks see liini nuga võib vajalik olla, sest kui ikka oleks pidanud mõlemad jalad kinni jäänud, siis oleks ikka päris pe*se olnud.

Lugu lõppes sellega, et ma ujusin oma 20-30 minutit ja lõpuks jõudsin kaldasse. Just siis kui ma kaldasse oli jõudnud, jõudis ka päästekaaterkohale. Õnneks mingeid tagajärgi sellest õnnetusest ei tulnud. Varustus täiesti korras, ise korras ja piirivalve lihtsalt registreeris minu nime ja numbri ning oligi kõik.

Esimene päev uue varustusega ei olnud just kõige meeldivam aga nii palju kui ma sõita sain siis pean ütlema, et olen väga rahul. Ainult ühe vea avastasin, nimelt, kui tuult ei ole, siis sõita ei saa. Aga kuna see defekt oli ka eelmisel lohel, siis ei hakka suurt numbrit tegema

Suuskadega on ikka ka üli mõnus sõita. Proovisin ka lauaga aga mid ikka häirib see, et jalad on kinni. Ime kombel sain oma vana 17 ruudusega ka mõned hüpped tehtud, kuigi suuskadelt popi teha on hoopis teine kui lauaga. Ja 2006 aasta C lohe, kõlbab pigem lihtsalt kruiisimiseks kui hüpeteks.

Nii hea jää peal ei saa just tihti sõita. Heal juhul üks kord aastas on see, kui külmetab järve

peegelsiledaks nii, et uiskudega kaif sõita oleks. Kuna uiskudel takistus praktiliselt puudub, siis piisab tuulest, mis lohet üleval hoiaks ja juba läheb sõit lahti. Kui tuult piisab, siis saab isegi kahekesi sõita, mis antud hetkel oligi turvalisem.