Sõbranna lohutas mind alles mõni aeg tagasi, et peale iga mõõna, tuleb alati tõus...
Ei tea, kas minu tõus on kätte jõudnud? Kolm tuulist päeva paradiisis ja täielik vabadus, teha täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb...
Hommikul ärkan maailma armsaim koer kaisus, jalutan poolpaljalt alumisele korrusele, lükkan rõduukse lahti, hüppan basseini, panen espresso tulele, istun märgade bikiinidega diivanile, viskan jalad lauale, loen FB uudiseid ja mitte keegi ei kobise, mõnus... söön nii vähe, kui tahan ja joon nii palju, kui tahan
Kui eile ja üleeile oli veel tormituul, siis täna lõpuks ometi olid tradewind ja hooaja esimene bikiinisurf, päike paistis kogu päeva, tuul puhus ühtlaselt, nagu föönist ja vesi oli kalda all peegelsile... parim kõige selle juures on see, et Punta Canas on Kitefest ja suurem osa rahvast surfab seal, nii et Kitebeachil on lõpuks ruumi kobakäppadel (loe minul) trikke harjutada
Eriti hea meel on eestlaste pärast, kes siia täpselt õigel ajal tulid ja täiega surfi, sigareid ning rummi naudivad
Kadestada pole siin tglt midagi, lisaks sellele, et elutuppa on maailma kõige suurem mürgiämblik kolinud, pole meil koolis õpilasi juba nädal olnud, tuleb Onnosesse ettekandjaks minna Asja positiivne külg on see, et tagumik kannatab jälle patsutada
P.S. Tuul on nii hea, et rummi ei raatsigi juua, küll need tuuletud ajad ka jälle tulevad