Hea päev liikluseeskirja live's harjutamiseks. Ühtegi lohet seekord kaela ei kukkunud ehk väga nunnu õhtupoolik.

Ühtlasi, päris kole oleks, kui suvel suplejad näiteks kogu kõrkjateesise lahesopi oma madratsite ja täispuhutud krokodillidega ühtlaselt kataks. Vesi on soe, nii et nakataks natuke viisakusega ja võiks ujumisala tõepoolest ikka ainult lastele ja vanuritele jätta, eks

Jätkata tuleb seal ja sealt, kus eelmine aasta pooleli jäi.

Senine standardlahendus ehk lohe vette kõmmutamine tasakaalu kaotamise järel on asendunud lohe allatuult vette vajumisega, kõrguse hoidmine on teema. Kõrkjatel oli ka täna vastupandamatu tõmme.

All in all, äärmiselt meeldiv nädalavahetus

Kakukal õnnestus esimene pikem triip. Kõrkjate tagant lahesopi teise serva välja Kakukal juhtus esimene adruõnnetus. Poolteist tundi rohelise õuduse katkumist liinidest ja iseloomu harjutamist. Kakukal on olnud igasugust ilma. Ideaalset ühtlast tuult, nii et kahju enne pimedat maha tulla. Tuulevaikust. Napikat puhumist, nii et lohe päris alla ei kuku aga palju puudu ka ei jää. Puhangulist ilma, kui rannas tundub vähe ja vette saades sikutab nagu kuri koer. Kakukal on iga kord olnud paljaste-varvaste-soe vesi. Kakukas on tööpäevadeks logistiliselt kõige õigemas kohas. Kui oleks võistlus, siis Kakukas oleks "koduranna" kandidaat nr1.

Nüüd, millisesse korjandustopsi peaks annetuse tegema, et talv ikka mõned nädalad ootaks. Et jõuaks veel harjutada, nii et ühes suunas triibutamine ei jätkuks veegümnastikaga, vaid teises suunas tagasi triibutamisega

Kuidagi õnnestus ennast organiseerida situatsiooni, kus taskus oli lennupilet Portugali, Jorma juhendamise ja kannatlikkuse tähe all läbitud lohekoolitus (täh! ), soetatud omale varustus ning töölt kaubeldud vaba augustilõpp. Just sellises järjekorras. Normaalsed inimesed muidugi ei lähe elus neljandat korda ja uue kamaga Atlandi ookeani vette, aga ei leidnud varianti ka, kuidas kiusatusele vastu panna.

Lohe, laud, kalipso jm atribuutika mahtus napilt lumelauakotti, millega Finnairi check-innist saab ilusti läbi, kui tädile naeratada, öelda kaks märksõna "sports equipment" (mis ei ole ju valetamine), jääda lubatud kilode piiresse ning ülejäänud elamisvarustus mahutada käsipagasisse.

Peniches on väidetavalt tuult augustis nädalas 2-3 päeval, lainet see-eest korralikult. Õigemini, seda ikka on. Esimesel päeval rannas kükitades hakkas tunduma, et oma lohet vähemalt selles surfimekas pole mõtet üldse lahti pakkida. Mõnekilomeetrine rand Peniche ja Baleali vahel oli paksult lainelaudureid täis, laine kohati kahemeetrine ning tuult null m/s. Sellist asja kannatab rannal istudes pealt vaadata täpselt pool päeva. Järgmisel hommikul olin kirjas lainelauakoolitusel, et tuulevabad päevad vähemalt tasakaaluharjutustega longboardil sisustatud oleks.

Lainelauasõit osutus kordades keerulisemaks, kui see pealtnäha tundub. Niisama laual kõhuli lainet tabada oli täitsa nagu päris. Aga igasugune püstiupitamine lõppes esimesel päeval peakatega. Mõiste "pesumasin" omandas ka täiesti uue tähenduse. Fun fun fun Ainus ebamugavusttekitav asi, millega ei harjunudki ära, oli teadmine, et kahemeetrine laud paelaga jala küljes on. Paar korda tekkis paanika ka, kui laine üle lõi, ise teadmata suunas vee all ja lauaga kolaki vastu õlga või ribisid sain. Õppimiskõver oli küllaltki lame, esimest korda vahuses laines kaldale püsti kruiisimine tekitas seda kõvemaid huilgeid Ahjaa, sellel on ka põhjus, miks kõik kohalikud surfarid kõvad käpad joogas on - isikliku massööri järel parim ravim kangetele lihastele.

Aga, ei jäänud saabumata hetk, kui taevas tõmbus pilve, sajapealine surfarite armee oli rannast kadunud, põõsad hakkasid sahisema ning esimene kohalik loherulataja randa ilmus. Spurt rendikorterisse asjade järgi ning poole tunni pärast pumpasime kahe teise turistiga oma lohesid täis. Hämmingut tekitas ainult fakt, et olime rannas ainsad. Tuult oli, laine väike, suplejad-surfarid kadunud ja ei kedagi - müstika! Kohalik loherulataja tuli ka kampa ja nõu andma, et kus laine kaugemal murdub, kus on algajate jaoks lihtsamad rannameetrid, kus osavamatel lahedam siksakitada. Saksast kohale sõitnud lohechica aitas minu ja teise algaja lohed üles ning veesport võis alata.

Lihtne polnud Amatööri värk ka - ikka veidi ebakindel tunne harjumatutes oludes. Minu harjutamiskõver jäi Tallinnas pooleli kuskil veestardi ja triibumeetrite rekordi üritamise vahepeal, sealt jätkasin. Uus fenomen oli ookeani laine. Mitte enam see, et nutmaajavalt soolane veemass regulaarselt kaela vajus, vaid jõud, millega ookean laine kaldalt endasse tagasi imes. Kohati sellise jõu ja kiirusega, et lauaga kõhtu paar obadust sain. Ning suur osa triiburekordi üritusi ootamatult kuival lõppesid. Päikeseloojangu saatel sai lohele ka stressitest ära tehtud ning teda korralikult igast asendist vette kõmmutatud. Kaldale vajunud väsinud loheseltkonna ovatsioonide saatel esitas saksa lohechica veel oma trikirepertuaari, nii et igati kordaläinud üritus.

Teine koht lohetamiseks Peniche lähedal on Obidose laguun. Sõita tuleb põhjakaldale, Foz do Arelhosse. Laguuni suue pidi piisava tuulega olema kõige parem koht sõitmiseks, nädala algul kohatud kamba ja väikese campervaniga aga maandusime veidi eemal laguunisopis, kus lohetajaid purjelaudureid rohkem tegutses. Ja kus üllatus üllatus, rohkem puhus.

Obidosel oli vastupidi - tuul rohkem kui olemas ja puhanguline, lainet null meetrit, vesi soe, põhi karvane, aeg-ajalt naksasid mingid kahtlased olendid varbaid ja sääremarju. Nagu aurav supitaldrik, millele jahutamiseks täiest jõust peale puhutakse . Kõik hea, kui välja arvata see, et mul ainult 9m lohe, mis pärast õhkulaskmist tahtis kangesti kitsa rannariba ääres olevate puude ja paadimastide otsa sikutada. Sellest kangutamisest ei tulnud midagi välja ning kaldale ronides andsin oma lohe eelmisel õhtul kambaga ühinenud taani tüübile. Asjadel ei ole ju ette nähtud kasutult seista Meie rahvusvahelises seltskonnas lohekangelaseks muutunud saksa chica tuiskas oma 7.5-sega vette, pärast tunniajast triibutamist andis lohe mulle ning tuli vette kaasa varustuse lühikoolitust tegema.

Äkiline oli see väike, ja igat pidi teistmoodi. Ainult neli liini, lohe vettepotsatamine tähendas korralikku veeakrobaatikat, et seda uuesti üles saada. Suurte puhangutega tuule tingimustes sai selgeks superhiire-lennuasend, ikka järsku veest kõrgele õhku, lohele järgi ja siis maoli vette tagasi Aga paar tundi harjutamist jälle kirjas. Üritusele pani meeldejääva punkti Jacob, kel loobitades ja veel muid imetrikke tehes õnnestus mu loheliinidest selline ämblikuvõrk kududa, mida viiekesi õhtul rannas tund aega harutasime.

Ma ei ole päris veendunud, kas endasugusel alustajal tasub sarnast retke ette võtta, algus on niigi raske, vaja siis veel keerulisematesse tingimustesse ronida Aga tasakesi võin üles tunnistada küll, et minna tuleb, kui võimalus. Sest lihtsalt nii viimase peal on!

Peniche Kite Centeri hoolitsev isakuju Joao soovitas tagasi tulla kevadel, tervitab kahte (üks lühike ja blond, teine suur ja sõidab Takooniga) eestlasest lohetajat, kelle hullumeelsed lainehüpped tal videos on.

Ekstremistide jaoks on Ericeira ja Quincho. Järgmiseks korraks jääb endale Alvor, mida kohatud lohetajad kõige rohkem kiitsid. Seniks lubasin sõitmise korralikult selgeks saada