Enne sõitmist ei tohi süüa, sest pidevalt sõitmise ajal oli toit söögitorus sest trapetsi olin päris kinni tõmmanud.
Täis kõhuga sõites kadus ikka korralikult sõidu isu ära ja endale vabandades et tuul liiga vaikne libisesin kaldasse. Võtsin trapetsi seljast ja kohe hakkas kergem.

Kohale jõudes tundus vesi kuidagi liiga kahtlaselt soe. Seekord jäid saapad jalga.

Näha ka rahvast, kellel juba lühikese varukaga kalipso seljas oli. Mäletan eelmise aasta juulikuu lõppu, kus sai ilma kalipsota saaremaal lõuna tuulega sõita mmm...

Tegelikult süda tilkus juba päris pikalt verd 23.sept oli see kui sai lohet tuulutatud. Nüüd siis üle pika aja kodu aknast vaatasin - Stromka lohedest kirju. Asjad selga, laud lohe koti külge, rulluisud jalga ja stromkale.

Kohale jõudes väikese ärevusega vaatasin et kõigil kapuutsid peas kindad käes ?!?! Küsisin ka igaks juhuks et wtf mul ju 4/3 kalipso ja saapad ainult.

Õnneks väga hull ei olnud. Mõned hüpped tulid ime-ilusad lausa lust oli sõita, seni kuni külm hakkas liiga tegema.

Peale 1,5 tundi sõitmist suutin ka lohe merre kõmatada ja tundub et keskmine balloon on kannatada saanud. Tänu ühele abilisele sain lohe ülesse ja ära kaldasse.

Õhtul võtsin selle päeva puhul poest väikese 6-packi ning elu on ilus

Laisk nagu ma olen, ei viitsinud sõita Tallinnast välja, ning proovisin sõidu õnne Stromkal. Üllatavalt vähe rahvast oli sõitmas sellise tuulega. Pool tundi kimasin merel uhkes üksinduses, tööpäeva lõpus hakkas rohkem rahvast juba merele kogunema. Stromka mulle tegelikult hullult meeldib.

12 ajal jõudsin kohale, selleks ajaks oli juba 7 lohet üleval ja niipalju kui jutu järgi aru sain kõik venelased :-\

Ennem ei olnud Mändjalas sõitnud, sest paljukest seda lõunatuult ikka on olnud. Vesi oli super soe tuult 6 m/s ja tegin esimese Eesti ilma kalipsota sõidu.

Kaldas oli tõsine flätikas kuid väga madal, ei tahtnud väga kiilusid ära lihvida, seega tüürisin kohe sügavamale, kus sai harjutatud hüppeid nii lohe jõul kui ka midagi raily sarnast, kuid eks see hüppamise asi vajab ikka kõvasti harjutamist.

Päris mitu korda mõtlesin ka sõidu ajal et krt peaks ujumis prillid kaasa võtma, vahepeal pritsis ikka vett nii kõvasti näkku et mitte midagi ei näinud.

Kuid kuna see oli puhkuse viimane päev siis otsustasin et väga palju ei rahmelda, vaid lähen värskena merelt varem ära nii igaks juhtuks. Puhkusest peab ju hea mulje jääma.

Uh vot see oli päev! Kui hommikul alkomeeter 0,00 näitas sai autole hääled sisse ja kõigepealt Nasvale, tuult oli seal küllaga kuid ei ühtegi lohet ei näinud üleval.

Siis sõitsin Kaugatomale ja juba eemalt oli rõõm näha 7 lohet mööda merd kimamas. Kuna eelmise päeva peo värinad ja kõhu keeramised ei olnud veel korralikult vaibunud, läks lohe ülesse seadistamine oluliselt kauem kui tavaliselt. Kuid nii kui sõitma sain oli ka kohe tervis korras!

Kuid peale paar tundi sõitmist kaldale puhkama minnes kuulsin et üks algaja kes esimest korda merel oli päris valusalt kukkunud, nii et käe luu kolmest kohast katki ja esi hambad olid ka viga saanud. Karm.

Tuul oli suhteliselt vilets ja pagine, nii 6 m/s kuid niisama trenni mõttes sai triibutatud edasi tagasi. Kuid just enne ära tulemist tuul kukkus täiesti ära. Ei teagi kui sügaval vees olin, kuid kaldast nii 100 meetri kaugusel. Lohe võttis tuult täis ning hakkas mööda vett järjest lauast eemale vedama. Tuul oli kaldasse diagonallaselt ning lohet enenm veest kätte ei saanudki kui jalad põhja puutusid. Selleks ajaks oli laud juba täielikult kadunud.

Samas rannas olid ka Saaremaa surfiklubi tüübid ning nende käest sain kasutada ühte päris laia surfilaua, millega siis asusin laua otsingule. Kõigepealt tuttava kalavõrgu juurde ja sealt siis kallast inspekteerima. Laud ise rohelist värvi nii et kaugelt suht võimatu näha. Peaaegu 45 minutit käisin järjest randa läbi. Praktiliselt lootuse juba lauda leida kaotanud, loheni juba pool kilti, mõtlesin et vaatan järgmise sopi vahele, kui sealt ei leia siis jääbki kadunuks, ning seal siis laud vaikselt loksuski. Pagana hea tunne oli laud ülesse leida. Pakkisin kama kokku ning läksin esimesse värvipoodi, ostsin neonpunase värvi ning värvisin uimed neon punaseks et järgmisel korral enam niipalju sekeldust ei oleks.

Eelmine nädal oli hullumeelne, ja seda väga heas mõttes. Nimelt ühe sõbra isal oli jaht parasjagu vahemerel ning saigi ära kasutatud suurepärast võimalust. Sõitsime siis jahiga kaldast eemale kus oli stabiilne tuul nii 10-11 m/s ning lained ka väga hullud ei olnud. Lohe vette laskmine ava merel jahilt oli päris huvitav ei saa ju merel nii lihtsalt liine lohega ühendada. Järjekord siin oli siis selline, et kõigepealt liinid paika, selleks tegime jahile liinidega ikka ringi peale. Seejärel jahi tagaosas pumpasime lohe täis, ning üks hoidis lohet kinni sellel ajal kui teine liinid lohega ühendas. Lohe ülesse laskmiseks lasime lohe vette, ning tuul vedas allatuult liinid pingule, ning siis juba oli vaja teha lihtsalt vee starti.

Siis sai sõidetud kuni enam ei jaksand, ning aeg lohed merelt ära tuua.

Algul proovisime et jahil lihtsalt proovime lohe kätte saada kuid kuna väga palju manööverdamise ruumi ei olnud ning lohe kippus igasugustesse antennidesse jääma, siis võtsime kasutusele mootorpaadi. Ehk lohe lasime vette, ning siis mootor paadiga keegi sõidab lohe juurde haarab sellest kinni, ning siis asud vaikselt vees liine kokku kerima. Paras tsirkus sellega.

Kui tuult ei olnud, siis sai wakeboardi harjutatud. Wakeboardi sõitu soovitan kõigile algajatele harjutamiseks. Saab päris hästi kätte veepeal laua tunnetuse.