Ausalt öeldes ei tahtnudki sellest kolmapäevasest sõidust midagi kirjutada. Jube sitt on lugeda, kuidas kõik oma päevikutes ja netiavaruses kilkavad, et kui hea päev täna väänas oli. Ja mis mul oli. Ei saa just öelda, et oleks mingi eriti sitt päev ja tuju null, aga midagi head ka polnud.

Onshore tuul ja laine combo on ikkagi pähkel kust niisama klõps läbi ei hammusta. Kui vähegi lainel kõrgust, siis vehi nagu sego selle lohega, et lainele peale saada ja järgmine hetk uhad nagu kiirrongiga alla. Essugi teha ei ole. Ja tagatipuks õnnestus testida liininoa teravust. Selgus et töötab küll ja kuidas veel, kui kusagil lainete vahel õnnestus teisel ennast mu laualeashi taha haakida ja selle korralikult läbi hammustada. Nii et adjöö mu laualeash, adjöö see päev, mis mu rõõmsa meele endaga kaasa viis.

Aga selle kehva tujuga ei tahtnud seda eestimaa hooaega lõpetada ja ajasin ennast täna randa. Nagu öö ja päev. Laine nägi super ilus välja, rahvast peaegu et ei olnudki, tuul täiesti side shore... Mina muidugi hädas oma strapless manöövritega, et üldse kaldaalusest laienrullist ja megapagi tuulest välja saada. Lõpuks see kuidagi õnnestus ja kohe üks mõnus ilus piiiikkk laine lihtsalt surfata....nauding.... ja muidugi lohe sõitis tuule auku ja rulli vahele. Midagi teha pole, lasin teise ruttu minema ja kõrvalt vaatan kuidas keegi härra kangekaelselt oma lohest kinni hoiab kuni laine ta ribadeks tõmbas. Kahju kohe. Uskuge mind, palju odavam on väänas suurte rullide vahel oma lohe lihtsalt minema lasta kogu tükkis, kui ta seal rullide vahel mätsima hakkab. Ujute ise kaldale ja saate oma lohe rannas ülesse korajata. Suure tõenäosusega on keegi teine tore inimene sulle selleks juba appi ka jõudnud. Ja kui safetyt ei tõmba, siis liinid ei tohiks ka kõige hullem sasipesa olla.

Ujusin siis kaldale, tõmbasin liinid sirgu ja lohe ülesse. Olin juba peaegu nõus selle ühe lainega koju minema, aga siis tuli hea inimene Gvido uurima, kas ma välja saamisega raskustes ja pakkus laua vahetust. Ja see muutis minu tänase päeva. Sest sellel laual oli esimene sträp peal ja suureks abiks et rullidest üle lennates kuidagigi seda lauda jalge otsas hoida. Sellega sai mu sõit hoopis teise käigu ja surfisin ennast üsna oimetuks. Pagides pidi küll tööd tegema, et lainetele peale saada, aga wow kui ilus kui peale saad. Suuremate kollidega ma lihtsalt loksusin piki lainet kaasa... nii enda mõõtu meestega proovisin ka peal pöörelda. Ei mäletagi et ma oleks nii kõrget vertical drop'i lainesse teinud, kui täna üks õnnestus. Ja kui ilus see laine seal väänas on kui päike selle sillerduse seest läbi paistab.

Suur suur aitäh Gvidole, et päästsid lauaga mu päeva ja Karelile, et viitsisid rannas möllata.

Selle vääna titaanide lahinguga tõmban siis joone alla oma esimesele strapless surfisuvele kodumaal. Sel suvel sain aru, et niiii palju on vaja harjutada harjutada harjutada, kuni enam mõte ei tööta ja keha läheb automaatikale üle. Ja mida rohkem ma harjutan, seda näljasemana ma koju tulen. Ja mida näljasem ma olen, seda raskem on on kõhtu täita, aju toita. Ebaõnnestumiset jada on pikk ja vaevaline, aga kõik on vaeva väärt kui leiad need maasikad sealt vagudest üles.... no ok kui leiad selle ühegi.

Aga õnneks Nikolai võttis selle hooaja purki, nii et saab alati juurde juurde tagasi vaadata. Tänud tiimile nende motivatsioonikõnede eest ja kõikidele teistele vaatamise, laikimise ja sheerimise eest. Eks paistab, mis järgmine aasta uut ja head toob.

Varustus: 05.10 Envy 7 ja 5'8 thruster; 07.10 envy 7 ja 5'8'' thruster ning vist 5'2'' slingshoti thruster esimese aasga

surfis 3 tundiVääna