Tänaseks on võistlusmöll juba ajalugu ja minu emotsionaalne sisemine pesumasin on taas laskunud lokahisse. Vaatasin, et minu viimane ristnas käik oli täpselt 1 aasta ja 1 päev tagasi, kui lainesurfarite väike pere esimest korda ristnasse mõõtu võtma kogunes. Sada põhjust, miks nii vähe, aga iga kord tahaks kohe tagasi.
Spordivõistlused tähendavad tavaliselt minu jaoks korraldaja rolli ning võistleja roll on minu jaoks väga uudne, huvitav ja hirmutav kogemus. Närvid olid mul juba mõned head päevad enne võistlust täiesti pingule keeratud, kui kõik prognoosid viitasid järjekordsetele tormituultele ning mitte üksiki rakk minus ei soovinud, et võistlus välja kuulutatakse. Kuni 20 meetrised tormi iilid tähendavad minu jaoks püsti püsimis võitlust, mitte surfivõistlust.
Tingimused olid keerulised, mida oligi oodata. Tuul oli väga puhanguline ja üsna tugev. Laine hakkas keskpäevaks juba väheke looma, mis tähendas et esimeste sõitude ajal oli rohkesti õnne vaja, et miskit toredat lainet leida. Kuid mida aeg õhtusse, seda ilusamaks ja suuremaks läks vahumöll. Kahjuks Mariannal ei õnnestunud tulla, aga see eest valmistas aasta toredaima üllatuse Triina, kes soojast zansibari basseinist hulljulgelt siia külma lainemöllu täielikku tundmatusse hüppas. Mehi isegi loobus. Respect.
Minu tavapärane moto "tark ei torma" kujunes järjekordseks läbikukkumiseks. Panen endale siia meelespea: 1. enne TULEB ennast soojaks sõita, lohega tuule suunda kombata, lauaga lainet katsuda... 2. kui tuul puhub ja külm on ja kalipso saab märjaks ja keegi ei sunni vette ja sada häda, siis mine tagasi punt 1 juurde!!!
Võistlusteks olin siis omast arust palju paremini ette valmistunud - lipu värvid olid selged! Hüppasin siis vahetult enne oma sõitu värskelt vette ja järgnes täielik ebaõnnestumine. Kohe alguses õnnestus üks väike laine leida ja midagi ära vingerdada. Aga kõik oli paigast ära - tuule nurk laine suhtes oli harjumatu, lohe oli nii kinni tõmmatud et ei kuulanud sõna selles rapsivas möllus, aga vähemalt püsisin laual... kuni järgmise laine ajal panin lohe vette ja siis ise järgi ja siis ilmselt veel vette ja ülejäänud sõidu raiskasin lihtsalt ära grüssamise ja oma mõtetute kukkumistega. Õnneks oli kohe punane lipp üleval, pinge maas ja sain rahulikult edasi seda sooja vett ja vaikselt loovaid laineid nautida. Pärast kerget segadust võistlustabeliga, sai otsustatud, et teeme kaks sõitu veel nagu algselt planeeritud. Selleks ajaks oli ilm muidugi korralikult käest ära - veel tugevam tuul ja väike sügisene näkku piitsutav vihmake. Suutsin lohega rannas vaevu oma laua juurde liikuda, Ints aitas leashi külge, aga kuna ülestuult enam liivasema koha poole ei suutnud kõndida, siis tegin oma pepule natuke feng shuid kui istuli mööda kive vette sõitsin. Ilm oli tekitanud ka paraja segaduse korralduse leeris. Poisid laenasid väikseid lohesi kellelt juhtus ja kui ise vee peal sõidad katsu siis aru saada, et kes millega sõidab ja kelle järgi sina oma heati pead sõitma. Triina tegi päris korraliku võistlussõidu enne ära kui aru sai, et polegi veel meie heat. Teisele sõidule läksin uuendatud strateegiaga, et proovin lohega kuidagi mõne laineni jõuda ja siis lohe ära unustada ja loota, et ta minuga kaasa jookseb. Algus oli palju lubav. Sain laine, mis tõi jälle naeratuse näole. Strateegia muidugi väga kaua vett ei pidanud. Mingi loll pagi põmatas mu lohe mürtsuga maha. Mis see väike mürts ikka, sõidan edasi püüan veel paar lainet.... aga äkki tegi lohe väikse tuttava jõnksu. Uskumatu aga tõsi. Ma olen hullu pagitava off-shore tuulega ristnas keset võistlussõitu, grüssamas rootsi poole ja mu lohe tühjeneb hirmuäratava kiirusega. Ega midagi hakkasin hullu pilguga lohet vehkima, et võimalikult kiiresti ja võimalikult vähe kõrgust kaotades suudaks kuidagigi kaldale jõuda. Minu teine võistlussõit lõppes siis kivide otsas maadeldes tühja lohega, mis mind rootsi tahtis kiskuda, samal ajal Hippole selgitades, "et kui sa just kividesse ei taha lennata, siis palun ära saali nende liinide vahel ja sega mul seda kuramuse self rescuet teha.." Uskumatult habras on mu emotsionaalne tasakaal. Kui ma seal vee peal oma tühja lohega alla tuult vajusin, siis ainus mõte oli, et sa pead lohet õhus hoidma, kaldale jõudma ja kõik on hästi. Ning see hetk kui jalad kivisi puudutasid, langesin ma täielikku musta sügavasse auku, sest äkki olin ma üksi loodusega kemplemas ja mis kõik oleks võinud juhtuda...
Kokkuvõttes olin nii mina kui varustus elus ja terved ning ülirõõmus vastu võtma Gvido valmistatud uhket karikat. Ma ei oskagi kirjeldada, kui tohutult positiivne ja inspireeriv on see Tarmo ja Gvido otsus luua naistele ka midagi käega katsutavat/kätte saadavat. Kui ma saarele sõitsin pigem teadmisega, et kaota meestele graatsiliselt. Siis tagasi tulin teadmisega, et järgmine kord ei tahaks kaotada. Minus peitub ikkagi sportlane - langen stressi, midagi ei tule välja, ei taha kaotada... 
Tarmo, Liis, Gvido ja teised kohtunikud... kniks ja sügav kummardus. Oli super tore! See lendav pukk ja liputamis süsteem oli väga cool ja hästi näha. Soe söök, hea seltskond. Vihm tegi küll selle stardiplatvormil hängimise ja info saamise õhtu poole veidi viletsaks, äkki õnnestub sinna järgmine aasta väike telk tuule varjuks võistlejatele panna kui ilm lubab.
Varustus: Envy 5m ja Mr. Hippo 5'7'', teisel päeval tegin vaikselt taanduvates tingimustes lõbusa sessiooni Envy 7ga.
Pildi varastasin Intsu fotoalbumist ning on tehtud järgmisel päeval. Vaata teisi fotosi võistlustest siit http://www.surfoto.eu/surf/2012-september-ristna-emv-wave-ja-aivari-pidu/
