Kui vääna üles randa jõudsime, oli suureks üllatuseks peal ainult üks SUP'i mees. Mul ei meeldi all rannas käia, ükstapuha, mis suund või tugevus. Pikalt peab randa kõmpima ja selleks, et mingitki lainet sõita peab kohe grüssama hakkama. Grüssamine on minu suur nõrk koht. Kaasa ei aita ka pidev endale sisestamine, et see edasi-tagasi saalimine on sama huvitav kui trammiga Kopli ja Tondi vahet sõitmine.

Mis sa rikast ikka vihastad. Kui varustust on aastatega kapinurka kogunenud ja valik lai, siis randa jõudes alati mure, millega peale. See kord jõudsime Kareliga päris nutika lahenduseni. Pumpame keskmise valiku täis, täna siis 9 ruuduse, ja siis üks testib. Jahe vesi tegi minust eriti suuremeelse isendi ja andsin Karelile rohelise tee. Kohe oli selge, et ta kindlasti eelistaks suuremat vedurit. Nii et kuftid maha ja ise peale.

Tuul on praktiliselt side-shore, meri üks suur chop. Lainest räägin siis kui lained tulevad. Tuul ei olnudki niivõrd pagiline kui mängis veidi üles/alla. Pole väga harjunud enam suure lohega sõitma. Nii et tõmbasin 9se maha, et üle ei sikutaks ja asusin Kopli Tondi liini laskma, et paremaid palu leida. Side shore tuulega tahaks ikka lohega tööd teha, aga oi kui aeglane see 9ne on. Või õigemini ei oska ma nii vara ennetada ja kui laine tilluke siis pöörete tihedus ju ka suur. Sai veid nalja, sai veidi jahedat vett maitsta, sain aru, et kuigi tuule tugevus võib sama olla, siis aafrika tuules ja eesti tuules lohe tunnetus on täiesti teine, üks veab lihtsalt kordi rohkem. Laua valik ilmselt ei olnud ka kõige õigem. Hippo solvub mu peale varsti kui ma veel talle sellist väänat näitan. Tema shaperi ukse all rulluvad hawaii dinosaurused, mitte põlvekõrgused massita poisikesed. Aga mul on väike salarelv selleks puhuks varuks, mis täna koju jäi.

Kokkuvõttes oli väga lõbus, aga külm hakkas. Mitte mu paljal peal või kätel, aga sussides varvastel hoopis. Grüssamisega ei viitsinud lõpetada, nii et ronisin alla tuult maha ja jooksin tagasi soojaks. All rannas toimus ka mingi action kalda all, aga enamus ajast tundus, et sheerime Kareliga Väänat kahekesi. Meie mängumaa.  

Varustus: Envy 9 ja Hippo (thruster 5'7'', laius 19,5)

Jõudsin vist piisavalt kaua leierdada oma kulunud plaati - kõik lauad on katki, sooja kalipsot pole, mütsi pole, tuul on külm jne - et tiimikaaslased ähvardasid, et viskavad mu suhtlusringist välja. Ei tea ka olin nüüd häiritud oma sotsiaalse kuuluvuse pärast, aga lainepisik leidis taas tee mu ajupoolusele ning avastasin ennast jälle laineprognoosi lehti sirvimas.

Kogu see mõtetu virin ja ila päädis sellega, et hooaja avapauguks leidsin ennast Vääna rannas enne kella 7 hommikul juba lohet pumpamas. Tuhka raputan endale pähe lohe valiku osas. Ikka veel ei suuda ennast usaldada sel teemal. Pumpasin omale 7se, kui Karel kõrval 9ga vette ronis.

Vääna oli nagu nagu Vääna tavaliselt - pagiline. Aga väga tore oli jälle vee peal tuisata. Hippo ka rõõmustas peale väikseid iluoperatsioone taas vees olla. Karel oli targalt mulle enne sõnad peale lugenud, et vees pikka pidu ei ole, nii et väga kaugele ei kippunud minema. Püüdsin natuke tuulega harjuda. Tuule-laine nurk oli veidi harjumatu. Side-on kisub rohkem kalda poole ja overpoweris lohe tiris niigi lainelt maha. Aga noh eks need lained olidki kevadiselt juurduvad posikesed alles. 

Pärast esimest triipu oli pilt selge, et Karelil oleks minu lohega rohkem fun ja ma peaks uuesti pumpama minema. Nii et võimalusel viipasin talle, et sõitku boksi, ajan ratsu ette. Uuesti kaldal olles, aga ei suutnud oma paljast pead ja paljaid käsi, kuidagi motiveerida uuele ringile minema. Missioon oli täidetud - kalipso märg ja 1 laine püütud. Jõudsin vaevu kuiva pesu selga ajada, kui saabus Karel võitlusareenilt. Seekord 2:1 Väänale uimeosakonnas.

Huvitav oli vaadata, kuidas tuul suudab inimesi varavalges laupäeva hommikul voodist välja peksda.

Karel tegi toreda pildiseeria sellest varahommikust:

http://www.facebook.com/media/set/?set=a.3586449212866.154709.1022352840&type=1  

Einoh, midagi ei ole öelda. Hea on kodus olla, hea on oma klemmidega surfata.

Varustus: Envy 7 ja Hippo (thruster 5'7'') 

Koos kevadega otsustasin tolmu päeviku lehtedelt maha raputada ja pliiatsi jälle teravaks teritada. Ning paar toredat mõtet mu imelisest aafrika talvest ajalooürikuse jätta.

Huvitav on see, et mul oli meeles, et mu lainesõidu suvi eestis oli täiesti saamatu ja frustureeriv kogemus. Paar päeva tagasi sirvisin oma vanu päeviku sissekandeid, ja üllatus oli suur kui väga palju positiivseid sissekandeid avastasin. Täna olen ma edasi saamatu. Aga tundub, et olen leidnud mingi muheda positiivse arengu energia. Eks ikka on halbu päevi ja neid päevi kui laine vaevu ninani ulatub. Kõik need päevad rajavad teed kollideni, mis 3ndalt korruselt kuklasse hingavad.

4 kuud Kaplinnas pakkus igasugu sõidutingimusi. Ja kokkuvõttes sai sõita küll ja küll. Hetkel on nii keha kui vaim täitsa küpse lohetamisest.

Mis värk siin on siis?

Tuul - kui puhub, siis puhub alati ikka korralikult. Liigagi korralikult enamus ajast. Vahest harva keerab sinna põhja-loode suunda (side shore, side on paremalt) ning siis pole üldjuhul väga tugev. Üliharva tiksub teine sisse otse läänest (on shore). Ja enamus ajast lõõtsutab lõuna-edela suunal (side shore vasakult). Pidevalt lõõtsutav SW ongi põhjus, miks kogu lohemaailma koorekiht siin talvituda armastab. Kui guru näitab et SW tuleb, siis võib ennustusele julgelt 5 m/s otsa lisada. SW saab alguse Hea Lootuse Neeme poolt, kus sooja ja külma hoovuse ühildumisel õhumassid liikuma hakkavad ja Kaplinnani tavaliselt suure purgaaga kohale jõuavad.

Lohe - ütlen ausalt, et 9 ruuduse tassimine teise maailma otsa oli suurim prohmakas. Pakkisin teist vast 3 korda lahti ja iga kord kahetsesin. Sest kui kasvõi juba 7-8 metra puhub saan mina oma 7se linnuga ilusasti juba downwindi teha. Ja kohale jõudes selgus peagi tõde, et kui kõrvade vahel ikka juba 10+ puhub, siis ei ole selle 7ga ka enam midagi teha, kui ainult küljes kõikuda. Nii saigi minu põhiliseks kaaslaseks siin 5 ruudune linnuke, sõltumata faktist kas teised olid väljas 12 või 6 ruudusega. Esimesel juhul pidi mu hea sõber lihtsalt natuke rohkem kaheksaid läbi jooksma.

Vesi/laine - vesi on siin Atlandile kohaselt jahe ja antarktika poolt tulev tuul veel jahedam. Nii et bikiini surfile ei tasu loota. Aga see eest mudugi saadab suur avatud Atland aeg ajalt korralikke mürakaid kalda suunas. Rahvas rääkis, et see hooaeg oli laine poolest kehva. No täna on mul hea meel, et nii kehva oli. Enamus ajast siis väisasin selliseid 2-3m laineid. Kuid lõpuks avas Neptun ka oma väravad ja saatis neid 5-6m laineid meie suunas. Selliseid võimsaid mägesi ei ole minu silm varem näinud ja jalg varem sõitnud.

Kuna rannajoon on pikk, siis krüssamisele ei olegi nagu vajadust energiat kulutada. Lohe üles ja miski 10-15 km allatuult laineid lasta on superluks. Ning minu õnneks SW tähendab goofy paradiisi. Tänu pikale rannajoonele muidugi mingeid super pikki jooksvaid laineid ei teki ja closivad üsna ruttu ära. Aga eks pime kana leiab igal pool tera. Mõnes kohas on terad lihtsalt ilusamad suuremad ning ole siis vaid mees/naine neid noppima. Minu lemmik kohaks lõpuni jäi Haakgat oma imeliselt suurte ja puhaste lainetega.  

Ma ei oskagi öelda, et ma siin midagi kõvasti juurde õppisin. Kui suur mägi vastu sõidab, siis jalg ikka väriseb. Aga võib olla näen nüüd paremini rada mida mööda liikuda. Tänu poiste abile olen natuke ringi mõtestanud oma jalgade positsioneerimise ning keha asendi, üritades rohkem jäljendada lumelauaga sõitmist. 5ne lohe on ilmselt ainuke lohe, mida tunnen turvaliselt läbi akna lennutada, et vähegi agressiivsemaid bottom turne ja cut back'e teha. Endiselt on minu jaoks suurim nauding lohe paigale istutada ja mööda laine seina külg ees lihtsalt kulgeda, ei mingit pööramist. Laisk nagu lohe. Kõigi nende downwindidega on üles tuult krüssamine jäänud täiesti taha plaanile. Huvitav mida ma koduses Väänas või Ristnas tegema hakkan, kus krüssamine moodustab põhilise töö.

Ühel viimasel sõidaupäeval siin, kohtasin ma oma elu suurimat lainet. Uskumatu habras tunne on lainega kihutada kui üles vaadates näed et miski 3m harjani ja alla laine põhja teist sama palju. Ja selja taga vahutav pocket tahab sind iga hetk endasse hammustada. Pärast selliste suksudega ratsutamist tahaks kopsud puruks kisada, asjad pakkida ja öelda ainult üks külm õlu palun.

Lainesõit on f***ing cool.

Varustus: Lohedest sõitsin põhiliselt Envy 7 ja 5 ruudusega. Lauaks oli algul mingi laenatud vana väsinud ja vett täis Brunotti 5.5. Hiljem soetasin omale Mr. Hippo, kel pikkust 5.7 ja laiust 19. Saime suurteks sõpradeks. Ja kuna Hippo sträppe vihkab, siis palus ta edasi öelda, et sträps are sooo 2002... Go strpless ja surf saab uue mõtte.

Ja sellest 4st kuust ei ole mul arhiveerida mitte ühtegi pilti ega video juppi, et ennast edevuse sulgedega ehtida. Teine kord.

Ausalt öeldes ei tahtnudki sellest kolmapäevasest sõidust midagi kirjutada. Jube sitt on lugeda, kuidas kõik oma päevikutes ja netiavaruses kilkavad, et kui hea päev täna väänas oli. Ja mis mul oli. Ei saa just öelda, et oleks mingi eriti sitt päev ja tuju null, aga midagi head ka polnud.

Onshore tuul ja laine combo on ikkagi pähkel kust niisama klõps läbi ei hammusta. Kui vähegi lainel kõrgust, siis vehi nagu sego selle lohega, et lainele peale saada ja järgmine hetk uhad nagu kiirrongiga alla. Essugi teha ei ole. Ja tagatipuks õnnestus testida liininoa teravust. Selgus et töötab küll ja kuidas veel, kui kusagil lainete vahel õnnestus teisel ennast mu laualeashi taha haakida ja selle korralikult läbi hammustada. Nii et adjöö mu laualeash, adjöö see päev, mis mu rõõmsa meele endaga kaasa viis.

Aga selle kehva tujuga ei tahtnud seda eestimaa hooaega lõpetada ja ajasin ennast täna randa. Nagu öö ja päev. Laine nägi super ilus välja, rahvast peaegu et ei olnudki, tuul täiesti side shore... Mina muidugi hädas oma strapless manöövritega, et üldse kaldaalusest laienrullist ja megapagi tuulest välja saada. Lõpuks see kuidagi õnnestus ja kohe üks mõnus ilus piiiikkk laine lihtsalt surfata....nauding.... ja muidugi lohe sõitis tuule auku ja rulli vahele. Midagi teha pole, lasin teise ruttu minema ja kõrvalt vaatan kuidas keegi härra kangekaelselt oma lohest kinni hoiab kuni laine ta ribadeks tõmbas. Kahju kohe. Uskuge mind, palju odavam on väänas suurte rullide vahel oma lohe lihtsalt minema lasta kogu tükkis, kui ta seal rullide vahel mätsima hakkab. Ujute ise kaldale ja saate oma lohe rannas ülesse korajata. Suure tõenäosusega on keegi teine tore inimene sulle selleks juba appi ka jõudnud. Ja kui safetyt ei tõmba, siis liinid ei tohiks ka kõige hullem sasipesa olla.

Ujusin siis kaldale, tõmbasin liinid sirgu ja lohe ülesse. Olin juba peaegu nõus selle ühe lainega koju minema, aga siis tuli hea inimene Gvido uurima, kas ma välja saamisega raskustes ja pakkus laua vahetust. Ja see muutis minu tänase päeva. Sest sellel laual oli esimene sträp peal ja suureks abiks et rullidest üle lennates kuidagigi seda lauda jalge otsas hoida. Sellega sai mu sõit hoopis teise käigu ja surfisin ennast üsna oimetuks. Pagides pidi küll tööd tegema, et lainetele peale saada, aga wow kui ilus kui peale saad. Suuremate kollidega ma lihtsalt loksusin piki lainet kaasa... nii enda mõõtu meestega proovisin ka peal pöörelda. Ei mäletagi et ma oleks nii kõrget vertical drop'i lainesse teinud, kui täna üks õnnestus. Ja kui ilus see laine seal väänas on kui päike selle sillerduse seest läbi paistab.

Suur suur aitäh Gvidole, et päästsid lauaga mu päeva ja Karelile, et viitsisid rannas möllata.

Selle vääna titaanide lahinguga tõmban siis joone alla oma esimesele strapless surfisuvele kodumaal. Sel suvel sain aru, et niiii palju on vaja harjutada harjutada harjutada, kuni enam mõte ei tööta ja keha läheb automaatikale üle. Ja mida rohkem ma harjutan, seda näljasemana ma koju tulen. Ja mida näljasem ma olen, seda raskem on on kõhtu täita, aju toita. Ebaõnnestumiset jada on pikk ja vaevaline, aga kõik on vaeva väärt kui leiad need maasikad sealt vagudest üles.... no ok kui leiad selle ühegi.

Aga õnneks Nikolai võttis selle hooaja purki, nii et saab alati juurde juurde tagasi vaadata. Tänud tiimile nende motivatsioonikõnede eest ja kõikidele teistele vaatamise, laikimise ja sheerimise eest. Eks paistab, mis järgmine aasta uut ja head toob.

Varustus: 05.10 Envy 7 ja 5'8 thruster; 07.10 envy 7 ja 5'8'' thruster ning vist 5'2'' slingshoti thruster esimese aasga

Seoses sügise saabumisega ostan oma kalipsole säärised. Pakkuda võib nii lillelisi kui triibulisi. Hind kokkuleppel.

Bling bling oli päikest, oli tuult, aga laine ei olnud vist viimaselt reisilt veel tagasi jõudnud.

Öelge mulle kui ma eksin, aga tuul on nüüd sügisel kuidagi toredasti tihe ja kannab hästi. Rannas tundus et ei puhu nõnna palju ja ei vaevunud väikest lohet autost välja pakkimagi. Aga kus hakkas alles sikutama, kui vee peale sain. Oli tegu et oma 9sest linnukesest kinni hoida. Bottom turnid oli paras väljakutse nendel mõningatel langustel, mis ette jäid. Õnneks Karel ei olnud laiskuse labidaga löödud ja läks vahetas oma 11m lohe 7m vastu ja tuli otsis mind vee peal üles. Tegime väikse lohede vahetuse ja teine tunnike kimasin väikse rõõmulinnuga.

Huvitav on see, et ma suvel mõtlesin et 9 on ikka mõnus aeglane suurus, sõidan iga ilmaga, aga täna oli küll siuke hirm kogu aeg ja ei julgenud seal laua peal eriti midagi teha. Ja kui väikse lohe näppu sain, siis käis kohe mingi klik peas, et nüüd olen mina direktor ja keha oli nõus hoopis muid manöövreid tegema. Sussidega sõit on ikka paras jura. Nakkuvad liiga hästi laua külge. Kui paar senti raskuse valesti paned,s iis korrigeerida on üsna keeruline. Äkki peaks veitsa vaha maha kraapima, et vähem naket oleks?

Mõnsa päev oli. Tunni asemel jäin kogemata kaheks. Uups. Aitäh Karel, et mind transasid ja kaasa rääkisid. Vääna päikseloojang on endiselt ilus ja kodune vaade. Hea uudis on see et ei pea nii kaua külmetama. Iga kord näeb teda järjest varem.

Varustus: Envy 9m ja 7m, laud 5'8 thruster

Krt kui ilus vääna ikka on kui chillid seal lainetele ja päike silmapiirile kukkub. Aga jah suvi on vaikselt möödunud ja ilm on ikka jahe juba. Vesi on veel täitsa soe, aga keha ja liigesed ei taha enam nii virkalt tööd teha. Aga mis ma siin ikka halan.

Täna oli täiesti super ilus õhtusurf väänas. Tuul puhus täiesti korralikult kergelt side-on, laine oli küll tilluke, aga andiski mulle hea ettekäände lõpuks ka "PRO areasse" sõita nagu Karel seda nimetas. Kohati viskas seal isegi üle meetriseid lained. Pikivahest muidugi ei olnud nad midagi kuulnud, nii et oli tegu lainete vahel jalavahetusi teha nii et kiirus ei kaoks ja veel lainele peale ka saaks. Algul tundus vesi kuidagi jahedat värvi ja mõtlesin väga rahulikult oma vanu liiste taguda, et sisse ei kukuks. Aga mingi hetk tuli karsumm vastu võtta ja siis läks edasi väga lõbusaks. Harjutasin oma suurt nõrkust switchis pöördeid ja sõitu, millega ma siin viimastel kordadel suurtes lainetes olen palju karistada saanud. Ja siis see laine leidis minu. Sain ilusa ajastusega pöörde toeside'i ja samale lainele switschis ilusti peale ja isegi pöördeid üles alla tehtud. Ja päev oligi kirjas. Super äge. Hau.

Ahjaa panin lõpuks papud jalga. Grip oli liiga hea, jalad ei tahtnud üldse laual liikuda. Ilma on ikka parem, aga varvastel oli soe.

Karel tegi ka täna kõvasti tehnika trenni. Sellistel päevadel tulebki käia lihtsalt nürilt jalavahetusi ja pöördeid harjutamas. Väga tubli. Aga jube igav on mul üksi sõita, kui sa sinna ranna alla trikitama kogu aeg jääd!!!!!

Varustus: Envy 9m ja laud 5'8'' thruster 

Selle kauni sügispäevase postituse pühendan ma oma kallile issile, kes ammu ammu noore ja rumalana mõtles, et tema ainus tütar võiks vahelduseks ka mingit graatsilist naiselikku spordiala harrastada ja mind iluuisutamis trenni viis. Ei läinud palju mööda kui ta tunnistas selle projekti läbikukkumist, sest ainuke asi mida ma suutsin graatsiliselt selgeks õppida oli "Pääsuke". Ja oi kuidas ma nüüd 25 aastat hiljem neid pääsukesi üle lainete sõites vihun teha, kui klõps ja klõps lainevaht mu tagumise jala alt ära lööb. Võib olla polegi nii lootusetu nagu kunagi tundus....

Hommikul prognoosi vaadates oli lootus vähe suurema lohega mõnusalt cruiisida, aga randa jõudes pidi need mõttet kohe maha matma, kuna tuul tahtis minema pühkida. Pumpasin siis omale 7 ruuduse üles ja Karel läks samala ajal tagasi koju 6se järele (mis sa rikast vihastad kui valik nii suur on, irw).

Hommik oli kuidagi jahe ja jalad rabedad, nii et võttis veidi aega et lainetega harjuda ja natuke ringi vaadata, kus siis parimad maasikad veerevad. Taga paremal jooksid võimsad lainemürakad, aga minu lemmikspot on ikka otse rannast välja. Lained pole küll nii kõrged, aga see eest ilusad puhtad pika sileda vahega, kus siis hea jalad soojaks sõita. Tuul võimendas panga all ka, nii et kohati tuhisesin nagu kiirrongiga randa välja. Vaikselt said jalad soojaks ja käisin ka kaugemaid seinasid aeg ajalt hammustamas. Veitsa ikka pelgan seda kiirust, mis seinast otse alla tulles sisse tuleb ja ülimagus töövõit on kui bottom turn liiga pikale ja kaugele ei lähe.

Tuul rebis palju ja tulin sisse väiksele teepausile. Tavalislt piirdun ühe setiga, aga nii ilusaid päikse sillerdusega laineid pole ammu näinud ja ei raatsinud neid veel jätta. Karel pommis mind nii kaua, kuni lõpuks loovutasin 7 ruuduse talle ja võtsin teise seti jaoks omale väikse välgunoole. Kuna pausi ajal kippus jahe ligi, siis lubasin ainult pooleks tunniks minna. Kogemata jäin pooleteiseks, uups. Tuul, lained, surf - kõik on niiii äge, aga kui saad veel seda teistega jagada, siis on rõõm kolmekordne. Täna oli vee peal hulgi purjelaudureid, kes tiitli nimel rabelesid, wavikunnid ja Vidrik oma lainesurfikaga ja kogu sirkulatsioon oli nii sujuv. Paaril korral lainel tulles, sai Vidrikuga pea et patsu löödud - ülivinge, sharing is caring. Teise seti ajal õnnestus mul üks täielik top beuaty manööver. Nägin et ilus laine hakkab kohe kohe murduma, kiire jalavahetus ja magus top turn heelside'i. Vaikselt vaikselt tuleb stiili, tuleb julgust, tuleb kogemust ja tuleb välja, usukumatu .

Uperpallid käivad muidugi ka õppimiskõvera juurde. Tänane parim lesson tuli esimese sessiooni ajal ja täiendab pikka "leash or no leash" arutelu. Pärast miskit väiksemat lainerulli, tõmbasin ruttu laua alla ja start, kui avastasin, et mu laud oli vahe peal väikse kudumismanöövri üle liinide teinud ja nüüd jooksis laua leash üle liinide. Kõik on ju tore ja simple, aga proovi seda leashi üle pea tõsta või lauda üle liinide, kui paari meetrised kollid pähe maanduvad ja tuul rebib lohet igas suunas ja siis vaata veel et uimega näkku ei saaks. Hea et ainult üks tiir oli.

Maagiline päev! Vääna haldjas, palun saada neid tihedamini.

Aga mida ma siin mulan. Kaen ühe silmaga samal ajal KSP One Eye PRO'd. Hetkel naised näitavad hullu tased, nii sträp on kui sträp off. http://www.kspworldtour.com/live

Varustus: Envy 7m ja Havoc 6m, laud 5'8'' thruster

Tolknesin Saaremaa võistlustel niisama kaasas. Ja kui tuule üles keris, siis mõtlesin kerge soojendava trenni ka vees teha. Mõntu sadama muru on rigamiskohana iga lohetaja unistus. Ega ma seal veel peal rohkem tasakaalu trenni tegin. Päris huvitav kogemus oli sõita onshore tuule ja onshore lainega, kus lohe peab ikka kogu aeg töös olema. Proovisin ka downloop'iga pööret, aga selle suuna ja tugevusega oli see veitsa harjumatu overpower.

Ilm on täitsa sügis juba. Otseselt külm ei ole, aga lihased ja jalad on kõik kanged ja ei kipu nii hästi kuuletuma enam. Aga kuda sa ikka seda ilusat pediküüri sinna sussi sisse peidad.... äda nende naistega.

Varustus: Envy 9m ja laud 5'8''