Hommikul kell 7 telefon helises ja minu kallis õpetaja Master Ints teatas reipalt, et banaan põske ja minek. Väänas oli autosi ees juba üks jagu ja suur oli minu pettumus kui selgus, et jälle tuleb väike lohe üles panna. (Mitte et ma viriseks tugeva tuule üle. Mu mõte lihtsalt ei suuda nende väikeste välgunooltega sammu pidada.) Kui eile paistis rannast üks suur vahutav lainemöll, kus kollid veeresid sisse igast suvalisest nurgast, siis täna hommikune laine oli küll Ristna kõrval poisike, aga see eest ilusalt ja siledalt rulliv poisike.
Poisikeste peal oli küll tohutu rõõm hullata, aga ei läind kaua mööda, kui välja sõites üks vihane 3+m sein mulle vastu sõitis, hari juba kergelt valge ja vahutamas. Egas ma polnd ka papist, mõtlesin et näitan kellega sa siin ärplema tuled ja planeerisin uhket tagasipööret switschis kandadelt varvastele. Pöörde vist jõudsin isegi graatsiliselt lõpule viia, kui äkki sõitsin/kukkusin mööda vertikaal seina alla ... rullisin kaunilt pesumasinas ... ja muidugi viimse hingetõmbeni tahaks veel sellest lohest kinni hoida ja endale sisestada, et ega ta ju ei ole juba vähemalt kolm korda liinide vahelt läbi käinud. Lõpuks loobusin, lasin lohe omateed ja tegin lauaga väikest boogieboardi kaldale. Kaldale jõudes olid lained lohe korralikuks suhkrukringliks keeranud. Seekord siis näidati mulle kenasti koht kätte. Hiljem leidisn veel paaril korral ennast selliste müüride eest, siis juba olin targem ja roomasin nendest salaja üle. 
Väga lõbus hommikupoolik oli. Mingi hetk hakkas tunduma, et laine poisikesed hakkasid vaikselt habemesse kasvama või hakkasin mina väsima. Igal juhul oligi paras aeg minna hommikust sööma ja puhkama.
Mõtlesin, et olen seekord ahne ja lähen lõuna ajal tagasi ja saan suurema lohega mõnusalt kruiisida. Aga võta näpust. Pagitav ja keeranud tuul, üsna väikseks jäänud laine ja ladinal sadav paduvihm polnud küll argumendid, mis mind oleks keelitanud märga kalipsot tagasi selga ajama.
Varustus: Havoc 6m ja laud 5'8''
