Eelmisel reedel sain ka mina lõpuks oma selle-aastase veehooaja avatud.

Ilmaga vedas: oli mõnusalt soe, päike paistis silma ja puhus täpselt 7m2 lohe jaoks. Kuna minu viimane sõit oli detsembris Ristnas ja sellest on juba väga väga palju aega möödas oli alguses väga harjumatu. Peale mõneajalist edasi-tagasi triibutamist oli tunnetus enamvähem olemas ja suur suur naeratus näol. Vaikselt hakkasid ka väikesed beebi-hüpped tulema

Peale umbes tunniajalist sõitu vahetasin sträppidega 138 Tona Pop laua, saabastega 138 popi vastu. Jälle oli imelik. Kuid nagu ka ennem harjusin päris kiiresti. Päike paistis otse näkku, mistõttu oli vahepeal nii hea olla, et sõitsin silmad kinni päikese poole. Õnneks olid teised minust väga kaugel ja ma ei pidanud muretsema, et kellelegi otsa sõidan. Niiii mõnus oli.

Loodan väga, et terve suvi tuleb täis samasuguseid päiksepaistelisi ja tuuliseid päevi

Haapsalust tagasi Österby poole sõites nägin surnud kala kah. Hulpis teine seal lainete vahel kõht ülespoole. Loodan, et ma temast üle ei sõitnud ja et ta sellepärast ära ei surnud...

Lugu sellest, kuidas ma oma lauast ilma jäin.

Brunol tuli suurepärane idee minna neljapäeval esimese praamiga Hiiumaale Ristnasse sõitma. Mõeldud tehtud. 04.55 oli äratus, 05.10 start ja juba kell 06.00 olime Rohukülas. Enamus praami- ja autosõidust ma magasin, mistõttu läks reis sinna kiiresti. Kohale jõudes tuli päike pilve tagant välja, taevas säras vikerkaar ning Ristna suuri rulle vaadates tekkis näole suur-suur naeratus!

Seekordseks väljavalituks osutus minu kõige väiksem aga kõige väledam - 5m2 Trigger. Soenduskihid alla, kalipso peale ja minek. Nii kui vette jõudsin, sain kohe kaela paar mõnusalt suurt sahmakat, mis ergutasid meeli ja tekitasid korraks pähe mõtte: „Äkki ma ei saagi täna kaldast kaugemale?“. Õnneks, peale veel paari lainet, mille alla ma jäin, suutsin nii ennast kui lohet piisavalt kiiresti liigutada ning tuiskasin üle vahuste rullide. Mõnus!

Sain selgeks, et kes pole Ristnas käinud, pole suuri laineid näinud! Ehk siis, minu Roosta lained, millest ma suure kisa ja hõigete saatel olen üles-alla sõitnud ning pärast eriti entusiastlikult seletanud kui suurtes lainetes ma sõitsin, on võrreldes Ristnaga naljategu. Seda tunnet on raske sõnadesse panna, mis tekib, kui sa näed, kuidas suur kolme-neljameetrine jurakas sulle vastu tuleb. See tunne on midagi teistsugust. Midagi erilist. See on hirmu tekitav. See on joovastav. See teeb õnnelikuks... Ja iga lainega, millest üle sõidad, läheb see tunne aina võimsamaks, tahe järgmisest lainest üle sõita aina suuremaks ning naeratus näol venib veel laiemaks kui ta siiamaani oli.

Ma olen enda arvates bodydragimises suhteliselt meister ning laua ära kaotamisel pole sellele järgijõudmine juba tükk aega pobleeme valmistanud. Seekord läks aga teisiti. Suured lained ja päike hajutasid mu tähelepanu ning ühel hetkel, järjekordsest suurest jurakast üles sõites, ei tea, kas läksin liiga kiiresti või kaotasin tasakaalu või hoopis midagi kolmandat, aga laud lendas jalast, laine sõitis alt minema ja mina lendasin korraliku hooga käed-jalad laiali maoli vette. See oli ikka jõhker pauk. Pea kumises otsas ja kere tuikas valust. Ilmselt ma liialdan aga see lend tundus nii pikk nagu oleks paari meetri kõrguselt alla sadanud. Peale mõneiminutilist kumisemist ja oigamist hakkasin lauda otsima. Leidsin. Minust üks kümmekond meetrit eemal. Umbes peale seitmendat edasi-tagasi bodydragi mõistsin, et seda lauda ma ise enam kätte ei saa. Ei tahtnud ka nii kergelt loobuda ning proovisin mõned korrad veel. Noo ei midagi. Selleks ajaks oli laud minust juba päris kaugele triivinud. Järsku märkasin, et hoovus on hoopis minu kaugele viinud. Mõistsin, et nüüd on viimane aeg ja hakkasin vaikselt kalda poole dragima.

Peale igavikuna tundunud aega, mis tegelikult võis olla umbes pool tundi, oli tuju halb, keha väsinud, külm, kallas kaugel ja pisarad tikkusid vägisi silma. Järsku kuulsin, kuidas Kaspar mu selja taga hüüdis, et pane jalad maha. Endale teadmata, olin satunud ühele madalikule. Pärast sain teada, et kui sellest kohast möödas oled, tuleb kaaluda lohe minema laskmist, sest see on eelviimane koht, kust maha saada ning see viimane nukk on nii väike, et sellele on raske pihta saada. Mina seda muidugi ei teadnud ja otseloomulikult olin ma selleks hetkeks, kui Kaspar hõikas, madalikult möödas. Tore küll. Ja nagu ikka veel ei oleks küllalt halb, kadus madaliku taga tuul ära, lohe ei tahtnud õhus püsida ning kukkus vette. Peale mehemoodi ropendamist ja rusikaga vastu vett tagumist õnnestus mul ta siiski veest kätte saada. Vaevaliselt hakkas kallas lähemale tulema, kuid peas käis koguaeg mõte: „Mis siis, kui ma sellele nukile ka pihta ei saa?“.

Aeg venis meeletult. Mõtlesin, et kui ma nüüd 100% kindel olen, et panen sellest nukist mööda, siis lasen lohe minema ja hakkan ujuma. Vist on vähe lihtsam, kui ei pea koguaeg lohet veest välja sikutama. Aga võibolla ei ole ka. Ei tea. Loodan, et ei saa kunagi teada. See viimane nukk tuli aga koguaeg lähemale. Suht 50/50 võimalus, kas saan pihta või panen sama napilt mööda nagu eelmisest madalikust. Vaikselt jõuan veel lähemale. Tundub, et saan sellele viimasele nukile pihta. Natukene veel.Huuuh vedas. Kaspar jooksis mööda kive mulle vastu ja püüdis mu lohe kinni. Lõpuks ometi sain rahulikult hingata - Seekord läks õnneks!

Vaatamata sellele, et järgmisel päeval ribid valutasid, pead sain keerata ainult koos kehaga ja jäin ilma oma lauast, oli see seda väärt!

Ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu...või kui, siis ainult uue Ristnasse mineku

PS: Kui keegi peaks juhuslikult leidma mu laua (Blade Sanchez 134x42), siis võib selle endale jätta tingimusel, et hakkab seda kasutama ja tunneb sellest sama palju rõõmu, kui mina tundnud olen!

Österbysse jõudes olid poisid juba kohal. Peale väikest mõttepausi osutus väljavalituks minu vaieldamatu lemmik – 7m2 Trigger. Kiirelt lohe täis, liinid külge ja merele. Kuna eelmisel korral sõitsin Sanchezega, otsustasin täna Tona POP kasuks. Sõitsin kõikidest üles tuult ära ja hakkasin oma väikeseid beebihüppeid tegema. Tuul oli päris tugev ja 7m2 oli täitsa maha tõmmatud, kohati tulid tugevad puhangud, mis mind kõhuli tahtsid sikutada ja kui puhang sattus tulema just sellel hetkel kui hüppasin, sain ilusa kõrge lennu. Paar korda lendasin lausa nii kõrgele, et hirmust läksid silmad kinni, tegin need muidugi kohe lahti ka, sest pimesi ma veel hüpata ja maanduda ei oska. Saabastega lauaga on muidugi hüppamine imelihtne ja Tona laud lendab veest välja nagu võluväel, pole vaja üldse mõeldagi sellepeale, et laud kaob ära ja tuleb sellele järgi bodydragida, mille vastu mul muidugi ka mitte midagi ei ole, sest olen selles päris osav nii talvel kui suvel, flätis kui ka suurtes lainetes. Siiski-siiski tundub mulle, et peale saabastega sõitma hakkamist või siis täpsemini öeldes: tänu saabastega sõitma hakkamisele, on mul tunne, nagu ma oleks pikemaks veninud. Esimesed korrad kui Tonaga kukkusin olid päris hirmsad ja ehmatasid täitsa ära. Vahel ikka meenutan kui abituna ma end siis tundsin, kui kukkudes hoiavad saapad sind lauaga ühel pool kinni ja lohe tõmbab teisele poole ja siis veel see, et ennast koos lauaga õiget pidi tagasi keerata, et edasi sõita. Noo see oli ikka korralik trenn ning vahepeal tekkis tunne, et ma ei saagi saabastega sõidetud. Kuid õnneks, peale mõningast kukkumist, sain selgeks väikesed nipid, tänu millele ununes esialgne äng ja kurvastus ning nüüd läheb nägu naerule ainuüksi saabastega sõitmise peale mõtlemisest!

Aga Österbys on mõnus: sõidad ühele poole ja hops – oled Haapsalus, sõidad teisele poole ja hops – oled Österbys tagasi, vahel satud teepeal kokku ka mõne paadiga, kust tavaliselt paistavad rõõmsad näod ja suured silmad, mis jälgivad sind ja sinu sõitmist nii kaua kui vähegi silmapiiril oled, ning vahel kostub ka rõõmukilkeid – vahva!

Korraks mõtlesin, et lähen vahetan 7-ruuduse 5m2 vastu, aga vist oli laiskus see, mis mind kinni hoidis. Järsku meenus, kui mõni aeg tagasi lugesin lehest, kuidas karu Vormsilt mandrile ujus. Hakkasin omaette naerma ja mõtlesin, et küll oleks vahva kui praegu ka mõni karu merel vastu tuleks

http://maaleht.delfi.ee/news/loodus/loodusuudised/fotod-karu-ujus-vormsilt-minema.d?id=68842317