Lugu sellest, kuidas ma oma lauast ilma jäin.


Brunol tuli suurepärane idee minna neljapäeval esimese praamiga Hiiumaale Ristnasse sõitma. Mõeldud tehtud. 04.55 oli äratus, 05.10 start ja juba kell 06.00 olime Rohukülas. Enamus praami- ja autosõidust ma magasin, mistõttu läks reis sinna kiiresti. Kohale jõudes tuli päike pilve tagant välja, taevas säras vikerkaar ning Ristna suuri rulle vaadates tekkis näole suur-suur naeratus!


Seekordseks väljavalituks osutus minu kõige väiksem aga kõige väledam - 5m2 Trigger. Soenduskihid alla, kalipso peale ja minek. Nii kui vette jõudsin, sain kohe kaela paar mõnusalt suurt sahmakat, mis ergutasid meeli ja tekitasid korraks pähe mõtte: „Äkki ma ei saagi täna kaldast kaugemale?“. Õnneks, peale veel paari lainet, mille alla ma jäin, suutsin nii ennast kui lohet piisavalt kiiresti liigutada ning tuiskasin üle vahuste rullide. Mõnus!


Sain selgeks, et kes pole Ristnas käinud, pole suuri laineid näinud! Ehk siis, minu Roosta lained, millest ma suure kisa ja hõigete saatel olen üles-alla sõitnud ning pärast eriti entusiastlikult seletanud kui suurtes lainetes ma sõitsin, on võrreldes Ristnaga naljategu. Seda tunnet on raske sõnadesse panna, mis tekib, kui sa näed, kuidas suur kolme-neljameetrine jurakas sulle vastu tuleb. See tunne on midagi teistsugust. Midagi erilist. See on hirmu tekitav. See on joovastav. See teeb õnnelikuks... Ja iga lainega, millest üle sõidad, läheb see tunne aina võimsamaks, tahe järgmisest lainest üle sõita aina suuremaks ning naeratus näol venib veel laiemaks kui ta siiamaani oli.


Ma olen enda arvates bodydragimises suhteliselt meister ning laua ära kaotamisel pole sellele järgijõudmine juba tükk aega pobleeme valmistanud. Seekord läks aga teisiti. Suured lained ja päike hajutasid mu tähelepanu ning ühel hetkel, järjekordsest suurest jurakast üles sõites, ei tea, kas läksin liiga kiiresti või kaotasin tasakaalu või hoopis midagi kolmandat, aga laud lendas jalast, laine sõitis alt minema ja mina lendasin korraliku hooga käed-jalad laiali maoli vette. See oli ikka jõhker pauk. Pea kumises otsas ja kere tuikas valust. Ilmselt ma liialdan aga see lend tundus nii pikk nagu oleks paari meetri kõrguselt alla sadanud. Peale mõneiminutilist kumisemist ja oigamist hakkasin lauda otsima. Leidsin. Minust üks kümmekond meetrit eemal. Umbes peale seitmendat edasi-tagasi bodydragi mõistsin, et seda lauda ma ise enam kätte ei saa. Ei tahtnud ka nii kergelt loobuda ning proovisin mõned korrad veel. Noo ei midagi. Selleks ajaks oli laud minust juba päris kaugele triivinud. Järsku märkasin, et hoovus on hoopis minu kaugele viinud. Mõistsin, et nüüd on viimane aeg ja hakkasin vaikselt kalda poole dragima.


Peale igavikuna tundunud aega, mis tegelikult võis olla umbes pool tundi, oli tuju halb, keha väsinud, külm, kallas kaugel ja pisarad tikkusid vägisi silma. Järsku kuulsin, kuidas Kaspar mu selja taga hüüdis, et pane jalad maha. Endale teadmata, olin satunud ühele madalikule. Pärast sain teada, et kui sellest kohast möödas oled, tuleb kaaluda lohe minema laskmist, sest see on eelviimane koht, kust maha saada ning see viimane nukk on nii väike, et sellele on raske pihta saada. Mina seda muidugi ei teadnud ja otseloomulikult olin ma selleks hetkeks, kui Kaspar hõikas, madalikult möödas. Tore küll. Ja nagu ikka veel ei oleks küllalt halb, kadus madaliku taga tuul ära, lohe ei tahtnud õhus püsida ning kukkus vette. Peale mehemoodi ropendamist ja rusikaga vastu vett tagumist õnnestus mul ta siiski veest kätte saada. Vaevaliselt hakkas kallas lähemale tulema, kuid peas käis koguaeg mõte: „Mis siis, kui ma sellele nukile ka pihta ei saa?“.


Aeg venis meeletult. Mõtlesin, et kui ma nüüd 100% kindel olen, et panen sellest nukist mööda, siis lasen lohe minema ja hakkan ujuma. Vist on vähe lihtsam, kui ei pea koguaeg lohet veest välja sikutama. Aga võibolla ei ole ka. Ei tea. Loodan, et ei saa kunagi teada. See viimane nukk tuli aga koguaeg lähemale. Suht 50/50 võimalus, kas saan pihta või panen sama napilt mööda nagu eelmisest madalikust. Vaikselt jõuan veel lähemale. Tundub, et saan sellele viimasele nukile pihta. Natukene veel.Huuuh vedas. Kaspar jooksis mööda kive mulle vastu ja püüdis mu lohe kinni. Lõpuks ometi sain rahulikult hingata - Seekord läks õnneks!


Vaatamata sellele, et järgmisel päeval ribid valutasid, pead sain keerata ainult koos kehaga ja jäin ilma oma lauast, oli see seda väärt!

Ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu...või kui, siis ainult uue Ristnasse mineku

PS: Kui keegi peaks juhuslikult leidma mu laua (Blade Sanchez 134x42), siis võib selle endale jätta tingimusel, et hakkab seda kasutama ja tunneb sellest sama palju rõõmu, kui mina tundnud olen!

surfis 2.5 tundiRistna