Tervitusi tormisaarelt!

Kuna päevad mööduvad suhteliselt seiklusterohkelt ja siis jällegi teki all palavikku ravides, pole leidnud aega kirjutada. Veidi siiski.

Phu Quy näol on tegemist umbes Muhu saare suuruse laiguga keset merd, millel elab andmete järgi uskumatult umbes 20 000 inimest. Koondunud on nad umbes kolme/nelja väikeste tänavate ning koltunud hurtsikutega külakestesse. Enamus teid saarel on kõvakattega - üks ümber ning mõned risti-rästi läbi saare. Mööda neid on hea saarega tutvust teha. Kogu ring koos kõigi kolme templi külastusega võtab aega vaid paar tundi. Seega võib siin tuule puudumisel üsna kiirelt igavaks minna - kuid seda siin juba naljalt ei juhtu Minu siinoldud ajal pole tuul päeval ega öösel langenud alla 10m/s.

Saar on tõsiselt ehe. Koos äsja juurde saabunud Poola lohetajatega on meid valgeid inimesi saarel umbes 10 jagu. Seega võib siin igasugused turistide mugavused ära unustada. Elame tõelises Vietnami auras, kus ainukesed turistidele orienteeritud inimesed on kolme olemasoleva hotelli pidajad. Ülejäänu on kõik päris Turuplatsid kala ning puuviljadega, mis on väga värsked ning maitsvad. Mõnedel verandadel uhkemad kaubad ja kommid, mida räbalates lapsed juba ettesirutatud kätega sinult ootavad. Mudased ning kitsad tänavad, mida mööda liigeldes peab vahest ära mahtuma vastujalutava veisekarjaga ja siis jälle puhub seal vaid tuul. Söögikohad, mille menüü on alati rikkalik ning Vietnami keeles, kuid kui midagi tellima hakkad, on neil ainult veiseliha ja muna. Seega on meil juba suht villand omletist ning praetud või supis veiselihast Aga noh, nad teevad seda igal korral erinevalt vastavalt olemasolevale, mida juurde panna.

Söögikohtadest rohkem rääkides peab kindlasti ära mainima nende veidrad söömiskombed. Kohalikud söövad toitu pulkade ning kätega paralleelselt - kõik mis ei maitse visatakse lihtsalt samamoodi maha põrandale nagu ka käte pühkimiseks kasutatav peldikupaber. Kui nad siis lõpuks söömisega valmis on saanud ning lahkuvad, on mahajäänud lauda ning selle alust vaadates tõesti raske uskuda, et seal sõid inimesed - pigem ahvi- või põrsakari. Njah - omapärased inimesed.

Kahjuks ei piirdu sigadus ainult söögilauaga. Saare prügimajandus on kohati üsna masendav. Kõik teeäärsed ning kahjuks ka rannad on nii palju prügi täis, et kohe päris kahju hakkab sellest paradiisikohast. Surfarite jaoks tekitabki kõige rohkem tuska ka ohtralt klaasi sisaldav prügikogus rannaliivas. Ranna peal peab käima plätudega, sest vastasel korral lõpetad sarnaselt Igor`ile klaasikild jalas. Tohterdabki nüüd vaeseke oma haavu, vast ei lähe põletikku. Aga aitab nüüd ka saare mustamisega, see on juba niigi mustatud

Siinne loodus on fantastiline. Kõrged kaljumüürid, mille vastu lained lõpmatult üles rammivad. Suured laguunid, mis on piiratud helesiniseid laineid murdvate riifidega. Suured liivaväljad mere ning jungli-salude vahel jne. Ühesõnaga väga omapärane. Ning nüüd selle kõige tähtsama juurde, miks ma siia üldse tulin - rannad. Saarel on kolm põhilist randa, kus valged inimesed enamuse oma päevavalgest ajast veedavad - big lagoon, small lagoon ja skatepark.

Skatepark on kõige ilusama, puhtama ning suurema rannaga spot saarel. Kuna see jääb tuule suhtes täpselt saare taha, on seal täiesti sile vesi. Kõik tore, aga kui midagi läheb viltu ja jääd allatuult triivima, siis.. next stop Africa Small lagoon on riifidega suurte lainete eest kaitstud spot, kuhu puhuv tuul on side-on-shore. Riifid lõhuvad lained ära kuidagi sedasi, et laguunis on vesi praktiliselt peegelsile. Selle ranna probleem on aga väga väike rigamist- ning pealeminekuala. Saare teeb aga eriliseks.. väga eriliseks kolmas spot - big lagoon.

Big lagoon asub saare kirdeotsas ning on sedasi ideaalselt vastuvõtmas konstantselt sama nurga alt puhuvat kirdetuult. Lagoon on täpselt nii sügav, et low-tide`iga on veesügavus korallideni umbes põlvekõrgune ning high-tide`iga umbes meeter. Seega on mõistlik segasemad hüpped/trikid jätta päeva teise ossa, mil praegusel perioodil high-tide on. Väga-väga suur lagoon on piiratud kõrgemate korallriifidega, mis vaigistavad imeilusad ning kohati helesinised (oleneb põhjast) ühest otsast teise rulluvad lained. See on üks paras lõbustuspark, kus ennelõunat puhub ~10m/s ning pealelõunat päikeseloojanguni ~14m/s. Kui tuul on pikalt väga tugevalt puhunud, muutub see küll puhanguliseks, aga selleks ajaks olen end juba hingetuks sõitnud nii-kui-nii.

Ja sedasi seal sõit käibki. Kui praktiliselt akvaariumiklaasi peal sõitmine igavaks muutub, sõidan minutikese lainetesse, mis on hea nurga all nii lainesõiduks kui hüpekaks hullumeelsetesse kõrgustesse. Ja siis jälle ringiga mööda rannajoone türkiissinist vett agasi. Sedasi võibki sinna hullama jääda Kui mitte..

Oma viimase lainelt tehtud hüppe ajal tuli üks jalg lauast välja ning kartes lauast lainetesse ilmajäämist, otsustasin kuni allasadamiseni lauda teise jalaga kinni hoida. Paras lollus, sest vahetult enne veepinnani jõudmist keeras tuul laua minu alla ning maandusin teise jala sääreluuga uimekruvi otsa. Tulemuseks 13cm haav, millest 9cm üsna sügav. Esialgselt seda lõhkist jalga vaadates ning valu hinnates kartsin hullemat - luu paigast/katki. Sõitsin lainetest välja rigamisplatsile ning veendusin, et õnneks asi nii hull pole. Koha peal elav surfar lohutas, et vesi on siin väga puhas ning kui korralikult haava hooldan, pole põletiku kartuseks põhjust.

Ilmselt pani see põntsu ka mu ülejäänud kurnatud tervisele ning olen nüüd paar viimast päeva lisaks haavadele ka palavikku ravinud. Pole ka ime, sest olin 13`st Vietnamis veedetud päevast veetnud merel 12 päeva.. nii palju, kui võimalik. Puhkus on mõjunud hästi - homseks olen taas vormis ning plaan taas merele hullama minna

Tundideraport:

Day 11 - 5h

Day 12 - 4h

Day 13 - 2h

Day 14 - bedtime

Day 15 - beach-chill time

PS. Pilt on tehtud lainest hüpates, hirmuäratavalt kõrgelt

Ärkasin hommikul Mui Ne`s äratuse peale üles ning uimerdasin nagu ikka läbi pesu riided selga. Hommikusöök tavapärases Bamboo restos ning edasi sammud kitecenteri poole - palmioksad juba reetsid tuule tõusmist. Kuna kuupäev oli juba lähedal 31.01`le, mil pidi minema järgmine laev Phu Quy saarele, astusin "reisibüroo" lävele plaaniga osta laevapilet ette ära. Boot goo tday mai frend, at too clock - must be in harboo at one fiffteen. Aega oli mul selle kella 13:15ni umbes poolteist tundi ning sadam oli 15km kaugusel Phan Thietis. Kuigi asjad olid mul üle linna laiali, otsustasin siiski minna.

Nii kiiresti pole ma tegutsenud terve reisi vältel. Jooksujalu tormasin mööda linna ringi - tarvis oli laua uimekruvi leida, arsti juures medikamente osta, hotellis asjad kokku panna, check-out teha ning teisel pool linna kitecenteris laiali olnud varustus kokku korjata ning ära pakkida. Lisaks veenduda igal sammul, et midagi maha ei jää - selle vea parandamine saab väga raske olema. Maksin oma viimase allesolnud kohaliku raha laevapileti lunastamiseks ning kihutasin taksoga Phan Thieti poole. Tee pealt püüdsin raha välja võtta, kuid alles seitsmes ATM nõustus mulle seda andma. Kiirustasin taksojuhti tagant ning juba jõudsimegi sadamasse kaupa, kohalikke ja loomi täistopitud rauakolaka ette. Tarisin oma asjad dekile, leidsin viimase allesjäänud koha laeva jahutusmootorite vahel ning 6 tundi laevasõit tundmatusse võis alata.

Olin lugenud selle laevareisi kohta ning pidasin lahedaks, et kui ekstreemne see on. Reaalsuses aga seal peal mere ning taevalaotuse vahel 6 tundi järjest kõikuda on kaugel lahedusest. Kuna laev läks ebatavaliselt päeval, läks poole tee peal kottpimedaks. Samuti tõusis tuul, sellega ka lained. Kõik inimesed laevas püüdsid omale leida võimalikult neutraalse koha laevas, kaubapakkide vahel. Mina magasin vahetult ilma kateteta jahutusmootorite vahel oma asjade peal, hoides varbaid vastu dekipiirete. Seda selleks, et ehmataksin üles, kui laev teeb jälle suurema võnke ning hakkan koos oma asjadega kes teab mille otsa libisema. Kartes mootorite otsa libisemist läksin laeva ninaotsa magama. Vahepeal ärgates avastasin, et üks kohalik vanamees oli mulle külje alla sooja tulnud. Sedasi me seal kõik nagu kilud magasime kuni tormilaine peksis laevanina üles ning kogu kaader hakkas ühes suunas veerema ja libisema. Veendunud, et ma jäin laevale ning keegi teine välja ei kukkunud, tormasin laeva taha kontrollimaks, et mu asjad laevale jäid. Olid alles ning jäin edasi nende peale magama. Suure lainetamise käigus oli raske aru saada, kas pritsmed mu paljaste säärte peale on dekile ulatuvatest lainetest, kellegi laeva eespool kusejoast või järjekordsest oksendamisest. Hoidsin pead ettepoole seda vahest kontrollimaks.

Kohalejõudes olin tuttavaks saanud ühe Peterburist venelasega, kes teab rohkem siinsest elust ja olust. Tänu temale oli olemas vähemalt siht, et kuhu edasi. Trügisime laevalt maha koos kohalike, kauba, sigade jms ning suundusime piiripunkti end sisse registreerima. Paberid korras, kõmpisime kurnatuna hotelli poole, mis pidavat olema saare parim.. kolmest võimalikust. Ja tõepoolest - sain isegi eraldi toa, millel on telekas, AC, suur voodi ja puhas vannituba. $5/päev maksvas toas on isegi kapp olemas, kuhu pakkisin laevareisist märgunud riided rippuma veel enne, kui kell 11:29 saarelt elekter välja lülitati.

Hommikul ärgates oli selge, et tuuleprognoos siia pole olnud petlik. Oleme saare lõunaosas ning siin puhuv kirdetuul painutab ka teisel pool saart palmid vibusse. Saime juba rollerid, käisime kohalikus "restoranis" söömas ning hakkame kohe randa sõitma. Tundub, et laevareis oli võtmist väärt.

Täna oli lühike sõit ja sellest ka lühike jutt. Tuul kukkus ning puhub nüüd umbes 7-9m/s. Sõitsin pool päeva ning otsustasin siis oma haavadele puhkust anda. Ehk on sedasi rohkem lootust kokkukasvamisele, kui iga võimalik minut veel olles.

Hüppangi kiirelt duši alt läbi ning saan kohe pundiga tavapärases kohas kokku. Täna ju ikkagi reede õhtu Paljudele on see ka ühtlasi viimane õhtu, lahkuvad homme - õhtu tõotab tulla tempokas.

Ja elu surfiparadiisis jätkub. Nädal on täis jäänud ning päevad hakkavad järjest kiiremini ja kiiremini mööduma. Kahju, kuid eks see käib pikalt äraolemise juurde.

Tundub, et asjade purunemisega on mingi needus küljes. Küll on poom katki, küll uimekruvi kadunud, siis kaotasin merel pearätiku ning kogu selle tipuks ütles laptop täna hommikul üles. See sakib nüüd küll täiega, sest ühtlasi lõpeb sellega planeeritud videotetulv Materjali ning ideid on palju, aga no mis sa teed.. järgmine linn, kus arvuteid äkki saada on, on päeva tee kaugusel. Njah, pean midagi välja mõtlema. Ah jaa.. F*CK Hewlet Packard!!!

Muus osas on aga elu fantastiline. Õhtuti käime väljas ning päeviti sõidame hingetuks. Tuul on siin nüüd kõvasti tõusnud ning on iga päev üle 10m/s. Täna hommikul oli isegi palju rohkem - mu 7,5m2 käis täiega üle.

Eraldi väljatoomist väärivad kahel viimasel sõidupäeval toimunu. Eile oli väga palju tuult ning kuna sellise tuulega pole kitecenteril õpilastega midagi peale hakata, teadsid instruktorid juba oodata midagi väga head Kell 14:15 oli miiting ning 14:30 start downwind sessionile Mui Ne lahest Phan Thiet`isse. Linnulennult on seda umbes 13km ning koos kõikides spottides trallitamisega vältab kogu nauding umbes 2h. Kogu asja juhib C2Sky Jeff, kellele siis kümmekond surfarit järgnevad. Viib ta meid allatuult teel parimatesse veivi- või flätispottidesse, kus veedame ning naudime ainult oma pundiga paarkümmend minutit. Ja siis jälle järgmisesse.

Sedasi sõidame täiesti fantastilistes kohtades, kuhu muidu pealeminek võimatu või väga raske oleks. Möödudes jälle järgmisest ja järgmisest kalurikohakesest jooksevad lapsed randa hõikama, lehvitama ning kaasa jooksma - väga ehe Lained on siin nii ühtlased (ning ei murdu suvaliselt nagu meil Eestis), et olen siin twintipiga saanud reaalsemalt laineid võetud, kui kunagi kodus veivikaga. Ning ka flätid on ägedad. Mu lemmik spot terve seiklustripi jooksul ongi Thanh Hai sadama taga - dead flat vesi ning puhub ühtlaselt nagu torust. Jään sinna alati teistest maha nautima Kirsiks tordil on Phan Thiet`i randa rulluvad ning murduvad lained, kust tuleme siis väsinute kuid superõnnelikena ükshaaval maha.

Kuigi see downwind teekond ei peaks olema nii ainulaadne ning seda peaksid ka teised grupid peale meie tegema, oleme sealsetele kohalikele paras vaatamisväärsus. Lisaks pikkadele pilkudele ning sosistamisele tuli eile lausa üks poiss minu juurde, seisis ja vaatas pikalt ning lõpuks katsus mind, misjärel jooksis edvistades minema Njah.. meil on seal kamad seljas keskplatsile kõmpida sama erakordne tunne. Sealt võtame õlled ning näksi ja muljetame kuni taksosid viipame, et kui äge ikka see ning teine spot oli.. ja et see on vaieldamatult kõige ägedam asi, mida Mui Ne`s teha Taksosõit tagasi kitecenterisse ning jõuamegi täpselt tagasi ajaks, kus kõik juba päikeseloonagu ootel asju pakivad.

Esimesel korral oli meid vähem, kuid kui me ahhetades ja ohhetades esimese korra järel kitecenterisse loivasime, tekitasime ilmselt paljudes kõva huvi. Täna oli meid mööda ookeanirannikut sumisemas juba kaks korda rohkem ning hoolimata meie edukast reklaamist olid ka uued näod täiesti pahviks löödud. Ma ei tea, kas ma julgen seda nüüd nii kindlalt väita, aga need viimased kaks päeva kandideerivad nüüd küll minu parimaks surfipäevaks üldse.

Kui ma peaksin mingi ime läbi leidma võimaluse filmitu lõikamiseks, tuleb sellest ka klipp

Ja nii see kõik alguse sai.

Marsruut: Tallinn->Stockholm->Doha->Bangkok->Saigon->Mui Ne

Uksest ukseni: ~50h

PS. Vaata videot 720p kvaliteedis

Täna oli minu tripi tuuliseim päev. Puhus umbes 9-12m/s. Kõik oli väga bueno, kui välja arvestada mu power-line`i purunemise. Sõita sain hommikul 2h jagu ning seejärel käisin mööda linna veendumaks, et siin on ikka väga kallis oma kama parandada. Lõpuks lõin käega ning ostsin $65 eest Ozone chickenloopi+power-line`i. Õhtul jõudsin veel vahetult enne päikeseloojangut peale testima ning nagu ka kartsin oli powerline liiga lühike. Pean homme jõuliinide pikkust reguleerima. Eks peab uue poomitunnetusega ära harjuma.. njah, jama.

Üldse läheb mul vist iga päev midagi katki. Planeerisin ning valmistasin küll hoolega ette, kuid ikkagi lähevad asjad katki. Täna powerline, eile depower-süsteem, üleeile GoPro kiirkinnitus. Ilmselt on süüdi soolane vesi ning kõigeks ei saanud ju ka ette valmistada. Noh, mis seal ikka. Nagu olen omale öelnud, et isegi kui pooled selle aasta tegemistest nihu lähevad, tuleb ikka üks kuradima hea aasta

Suur osa tänasest surfipäevast kulus filmimisele. Parem oleks, et see kõik ära tasub Eks äratasumine ole enda monteerimisoskuse taga. Tulingi täna juba päikeseloojangu ajal praktiliselt otse koju, et jätkata klippidega. Suurem osa ajast kulub tööriistade tundmaõppimiseks, aga eks järgnevad videod ole siis selle võrra lihtsamad.. ja paremad.

Püüan siin iga päev hommiku- ja õhtusöögi teha erinevas söögikohas. Peab kahjuks tunnistama, et sellist toidukunsti nagu Tais kogesime vietnamlased pakkuda ei oska. On pärleid, kus hakkangi tulevikus söömas käima, aga keskmine tase on kehv. Täna rannast tulles käisin söömas toidukohas Bamboo Bamboo. Morning glory veiselihaga oli taevalik, aga Tom Kha supi tahkest osast pidin poole järele jätma, sest see polnud lihtsalt näritav. Hommikul seevastu sõin odavamas kuid väga viisakas kohas ning sealne klaasnuudlisupp kanaga (18kr) oli väga hea. Aga aitab.. see pole siin köögifoorum

Tuul tõusis alles kella 12 paiku ning hoidis siis mõnusat 8m/s kuni viieni. Ja nagu ikka kukkus tuul ära no täiesti ootamatult. Iga õhtu käib merel paras trall ning äkiliselt hakkavad kõik kangutama, et kaldale tagasi pääseda.. oma kitecenteri juurde. Harjutasin päeval UH edasi. Railey endiselt käpas, UH-backroll`i lähen juba veremaik suus. Aga juba hakkab looma. Homme võtan asja tõsisemalt käsile. Muutsin lohel juhtliinide setingu ka ära - nüüd kergem unhookida, aga raske poom võtab käed läbi. Saabki rohkem trenni

Hakkan nüüd usinalt monteerima.. materjali on mõnuga juba kahe planeeritud video tarbeks, aga valmis on lõigatud ainult esimese intro No mis sa teed, kui ei taha üldse aega arvuti taga veeta.

Ja nii see kõik algab Pikalt planeerimist, rabelemist, rahakogumist, rida suuri ohverdusi ning kõvasti ootamist - umbes 3 kuud surfitrippi Aasiasse on alanud!

Kohalejõudmine on juba muidugi omaette lugu - rändamine koduuksest Mui Ne hotelliukseni vältas umbes-täpselt 50 tundi. Ning ka siis veetsin esimese öö Jorma lahkete sõprade köögipõrandal. Hiina uusaasta puhul antakse ka ettebroneeritud toad kiireimatele kohalejõudnutele. Hommikul sain ilmselt linna viimase alla $40 toa. Maksan $10 päevas väikese ilma AC'ta toa eest, aga magamiseks kärab kah. Kuna trippi on veel kolme kuu jagu ees, on $10 vs $25 toa eest üksi maksta tõsine eelarveargument.

Aga noh, mis siin ikka.. asun siis asja kallale - Mui Ne! Linnana on tegemist umbes 5km pikkuse resort-tänavana Mui Ne lahe kaldal. Mõlemal pool tänavat on hotellid, restoranid, poed, "Spad" (ei teagi, mida neist "massaazi-spadest arvata.. ja mis teenuseid seal pakutakse), kitecenterid, lohepoed jne. Kõik, mis käib ühe tõsise Aasia lohetajatelinna juurde. Võib öelda, et a'la 50% kõikidest siinsetest inimestest on surfarid. Ülejäänud on teenindav personal ja muidu-turistid. Kogu elu ja olu käib tuule ja päevavalguse järgi. Tuul hakkab pihta umbes kell 10, saavutades täisvõimsuse umbes kella 13ks ning pimedaks läheb kell 18. Ja nii iga jumala päev!

Day 1

Eks me kõik teame, mis tunne on esimest korda kevadel vee peale sõitma saada. Vot seda sama ning veelgi paremat tundsin mina, kui esimest korda lohe tõstsin, läbi shorebreake'i tungisin ja sõitma sain. Lihtsalt nauding. Tuult oli umbes 8m/s, mille peale paiksed surfarid üldse kamasid välja ei toonud. Minu jaoks oli see bliss. Eestis oleksid selle peale rannad juba umbes! Oligi rohkem ruumi mulle. Esimesel päeval saingi rohkem tegeleda sisseharjumisega C2Sky kitecenterisse (mis on muide super), selle reeglitesse ja asjaajamisse ning tuletada meelde vanad trikid.

Õhtul läksime C2Sky pundiga välja. Siinkohal oleks ehk paslik ära mainida, et Jorma on siin vaat et kultus ise Mul piisas ainult mainida, et "Im a friend of Jorma" ja olin automaatselt heas nimekirjas. Pool õhtut kuulsin Jorma vägitegusid siinpool planeeti, mina jälle pajatasin Eesti kordasaatmistest Njah, lahe. Käisime söömas, edasi kohaliku live-muusikaga baari (mis oli muide päris hea) ja sealt edasi kluppi. Öösel väsinuna rollertaksoga tagasisõites mõtlesin, et palju siis terve õhtu söögid, õlled, kokteilid ja transport maksma läksid.. ~110 eek

Day 2

Hommikuse hilise äratuse võis eelneva õhtu arvele kirjutada. Randa jõudsin alles kella 12 paiku ning laht oli lohesid täis. Muide on liialdus, et Mui Nes on kõrghooajal korraga peal 500 lohet - ei ole, umbes 100 on ainult. Arvestades nüüd, et kui suur see laht on, siis kitsaks kohe kindlasti ei lähe. Kippelt kama rigatud ning sain peale just õigel hetkel, kui puhus umbes 9m/s kandis.

Kuigi siin on soliidne chop, on see kuidagi mittehäiriva nurga all. Lisaks veel täiesti stabiilne ookeanituul ning ongi super tingimused uute asjade õppimiseks. Seega hakkasin ma esimest korda põhjalikumalt unhookiga tutvust tegema. Päeva lõpuks oli korralik UH-railey tõesti lukus. Nii võib ju tahtmise korral paari-kolme kuuga päris eeskujuliku trikipagasi luua Aga ma ei võta asja nii tõsiselt. Ennast lõhkuma ei hakka, aga igavaks ei tohi ka minna. Päeva lõpetasin koos päikeseloojanguga ning jõudsin veel nibin-nabin kama kokku ning hoiustamisruumidesse panna enne, kui kõik lukku pandi.

Day 3

Rannas juba varakult ning nagu siin vist rutiiniks, oli kohal ka tuul. Tundub et väide siinsest igapäevasest tuulest on tõsi! Siin juba pikemalt aega veetnud eestlaste väitel olevat siin puhunud kõik viimased 30 päeva. Great Täna harjutasin siis UH edasi. UH-railey on kõkimöki ning loogilise jätkuna hakkasin proovima UH-backrolli. Pean tunnistama, et maandusin ära vast ainult 20% katsetest. Kuidagi väga raske on kontrollida seda, et kui kõrgele lohe viib. Peab ilmselt lohe madamal hoidma (hetkel umbes 45kraadi) ning leidma õige pop'i tunnetuse. Olnud suure osa päevast soolast vett neelanud tulin maha rampväsinuna. Pesin ning kuivatasin lohet ning nautisin päeva loojumist. Täna sai filmitud ka - küll leian aega, et see kõik kokku panna Aega on ju veel küll ja küll.