Tervitusi tormisaarelt! 
Kuna päevad mööduvad suhteliselt seiklusterohkelt ja siis jällegi teki all palavikku ravides, pole leidnud aega kirjutada. Veidi siiski.
Phu Quy näol on tegemist umbes Muhu saare suuruse laiguga keset merd, millel elab andmete järgi uskumatult umbes 20 000 inimest. Koondunud on nad umbes kolme/nelja väikeste tänavate ning koltunud hurtsikutega külakestesse. Enamus teid saarel on kõvakattega - üks ümber ning mõned risti-rästi läbi saare. Mööda neid on hea saarega tutvust teha. Kogu ring koos kõigi kolme templi külastusega võtab aega vaid paar tundi. Seega võib siin tuule puudumisel üsna kiirelt igavaks minna - kuid seda siin juba naljalt ei juhtu Minu siinoldud ajal pole tuul päeval ega öösel langenud alla 10m/s.
Saar on tõsiselt ehe. Koos äsja juurde saabunud Poola lohetajatega on meid valgeid inimesi saarel umbes 10 jagu. Seega võib siin igasugused turistide mugavused ära unustada. Elame tõelises Vietnami auras, kus ainukesed turistidele orienteeritud inimesed on kolme olemasoleva hotelli pidajad. Ülejäänu on kõik päris Turuplatsid kala ning puuviljadega, mis on väga värsked ning maitsvad. Mõnedel verandadel uhkemad kaubad ja kommid, mida räbalates lapsed juba ettesirutatud kätega sinult ootavad. Mudased ning kitsad tänavad, mida mööda liigeldes peab vahest ära mahtuma vastujalutava veisekarjaga ja siis jälle puhub seal vaid tuul. Söögikohad, mille menüü on alati rikkalik ning Vietnami keeles, kuid kui midagi tellima hakkad, on neil ainult veiseliha ja muna. Seega on meil juba suht villand omletist ning praetud või supis veiselihast Aga noh, nad teevad seda igal korral erinevalt vastavalt olemasolevale, mida juurde panna.
Söögikohtadest rohkem rääkides peab kindlasti ära mainima nende veidrad söömiskombed. Kohalikud söövad toitu pulkade ning kätega paralleelselt - kõik mis ei maitse visatakse lihtsalt samamoodi maha põrandale nagu ka käte pühkimiseks kasutatav peldikupaber. Kui nad siis lõpuks söömisega valmis on saanud ning lahkuvad, on mahajäänud lauda ning selle alust vaadates tõesti raske uskuda, et seal sõid inimesed - pigem ahvi- või põrsakari. Njah - omapärased inimesed.
Kahjuks ei piirdu sigadus ainult söögilauaga. Saare prügimajandus on kohati üsna masendav. Kõik teeäärsed ning kahjuks ka rannad on nii palju prügi täis, et kohe päris kahju hakkab sellest paradiisikohast. Surfarite jaoks tekitabki kõige rohkem tuska ka ohtralt klaasi sisaldav prügikogus rannaliivas. Ranna peal peab käima plätudega, sest vastasel korral lõpetad sarnaselt Igor`ile klaasikild jalas. Tohterdabki nüüd vaeseke oma haavu, vast ei lähe põletikku. Aga aitab nüüd ka saare mustamisega, see on juba niigi mustatud
Siinne loodus on fantastiline. Kõrged kaljumüürid, mille vastu lained lõpmatult üles rammivad. Suured laguunid, mis on piiratud helesiniseid laineid murdvate riifidega. Suured liivaväljad mere ning jungli-salude vahel jne. Ühesõnaga väga omapärane. Ning nüüd selle kõige tähtsama juurde, miks ma siia üldse tulin - rannad. Saarel on kolm põhilist randa, kus valged inimesed enamuse oma päevavalgest ajast veedavad - big lagoon, small lagoon ja skatepark.
Skatepark on kõige ilusama, puhtama ning suurema rannaga spot saarel. Kuna see jääb tuule suhtes täpselt saare taha, on seal täiesti sile vesi. Kõik tore, aga kui midagi läheb viltu ja jääd allatuult triivima, siis.. next stop Africa Small lagoon on riifidega suurte lainete eest kaitstud spot, kuhu puhuv tuul on side-on-shore. Riifid lõhuvad lained ära kuidagi sedasi, et laguunis on vesi praktiliselt peegelsile. Selle ranna probleem on aga väga väike rigamist- ning pealeminekuala. Saare teeb aga eriliseks.. väga eriliseks kolmas spot - big lagoon.
Big lagoon asub saare kirdeotsas ning on sedasi ideaalselt vastuvõtmas konstantselt sama nurga alt puhuvat kirdetuult. Lagoon on täpselt nii sügav, et low-tide`iga on veesügavus korallideni umbes põlvekõrgune ning high-tide`iga umbes meeter. Seega on mõistlik segasemad hüpped/trikid jätta päeva teise ossa, mil praegusel perioodil high-tide on. Väga-väga suur lagoon on piiratud kõrgemate korallriifidega, mis vaigistavad imeilusad ning kohati helesinised (oleneb põhjast) ühest otsast teise rulluvad lained. See on üks paras lõbustuspark, kus ennelõunat puhub ~10m/s ning pealelõunat päikeseloojanguni ~14m/s. Kui tuul on pikalt väga tugevalt puhunud, muutub see küll puhanguliseks, aga selleks ajaks olen end juba hingetuks sõitnud nii-kui-nii.
Ja sedasi seal sõit käibki. Kui praktiliselt akvaariumiklaasi peal sõitmine igavaks muutub, sõidan minutikese lainetesse, mis on hea nurga all nii lainesõiduks kui hüpekaks hullumeelsetesse kõrgustesse. Ja siis jälle ringiga mööda rannajoone türkiissinist vett agasi. Sedasi võibki sinna hullama jääda Kui mitte..
Oma viimase lainelt tehtud hüppe ajal tuli üks jalg lauast välja ning kartes lauast lainetesse ilmajäämist, otsustasin kuni allasadamiseni lauda teise jalaga kinni hoida. Paras lollus, sest vahetult enne veepinnani jõudmist keeras tuul laua minu alla ning maandusin teise jala sääreluuga uimekruvi otsa. Tulemuseks 13cm haav, millest 9cm üsna sügav. Esialgselt seda lõhkist jalga vaadates ning valu hinnates kartsin hullemat - luu paigast/katki. Sõitsin lainetest välja rigamisplatsile ning veendusin, et õnneks asi nii hull pole. Koha peal elav surfar lohutas, et vesi on siin väga puhas ning kui korralikult haava hooldan, pole põletiku kartuseks põhjust.
Ilmselt pani see põntsu ka mu ülejäänud kurnatud tervisele ning olen nüüd paar viimast päeva lisaks haavadele ka palavikku ravinud. Pole ka ime, sest olin 13`st Vietnamis veedetud päevast veetnud merel 12 päeva.. nii palju, kui võimalik. Puhkus on mõjunud hästi - homseks olen taas vormis ning plaan taas merele hullama minna
Tundideraport:
Day 11 - 5h
Day 12 - 4h
Day 13 - 2h
Day 14 - bedtime
Day 15 - beach-chill time
PS. Pilt on tehtud lainest hüpates, hirmuäratavalt kõrgelt