Ja elu surfiparadiisis jätkub. Nädal on täis jäänud ning päevad hakkavad järjest kiiremini ja kiiremini mööduma. Kahju, kuid eks see käib pikalt äraolemise juurde.

Tundub, et asjade purunemisega on mingi needus küljes. Küll on poom katki, küll uimekruvi kadunud, siis kaotasin merel pearätiku ning kogu selle tipuks ütles laptop täna hommikul üles. See sakib nüüd küll täiega, sest ühtlasi lõpeb sellega planeeritud videotetulv Materjali ning ideid on palju, aga no mis sa teed.. järgmine linn, kus arvuteid äkki saada on, on päeva tee kaugusel. Njah, pean midagi välja mõtlema. Ah jaa.. F*CK Hewlet Packard!!!

Muus osas on aga elu fantastiline. Õhtuti käime väljas ning päeviti sõidame hingetuks. Tuul on siin nüüd kõvasti tõusnud ning on iga päev üle 10m/s. Täna hommikul oli isegi palju rohkem - mu 7,5m2 käis täiega üle.

Eraldi väljatoomist väärivad kahel viimasel sõidupäeval toimunu. Eile oli väga palju tuult ning kuna sellise tuulega pole kitecenteril õpilastega midagi peale hakata, teadsid instruktorid juba oodata midagi väga head Kell 14:15 oli miiting ning 14:30 start downwind sessionile Mui Ne lahest Phan Thiet`isse. Linnulennult on seda umbes 13km ning koos kõikides spottides trallitamisega vältab kogu nauding umbes 2h. Kogu asja juhib C2Sky Jeff, kellele siis kümmekond surfarit järgnevad. Viib ta meid allatuult teel parimatesse veivi- või flätispottidesse, kus veedame ning naudime ainult oma pundiga paarkümmend minutit. Ja siis jälle järgmisesse.

Sedasi sõidame täiesti fantastilistes kohtades, kuhu muidu pealeminek võimatu või väga raske oleks. Möödudes jälle järgmisest ja järgmisest kalurikohakesest jooksevad lapsed randa hõikama, lehvitama ning kaasa jooksma - väga ehe Lained on siin nii ühtlased (ning ei murdu suvaliselt nagu meil Eestis), et olen siin twintipiga saanud reaalsemalt laineid võetud, kui kunagi kodus veivikaga. Ning ka flätid on ägedad. Mu lemmik spot terve seiklustripi jooksul ongi Thanh Hai sadama taga - dead flat vesi ning puhub ühtlaselt nagu torust. Jään sinna alati teistest maha nautima Kirsiks tordil on Phan Thiet`i randa rulluvad ning murduvad lained, kust tuleme siis väsinute kuid superõnnelikena ükshaaval maha.

Kuigi see downwind teekond ei peaks olema nii ainulaadne ning seda peaksid ka teised grupid peale meie tegema, oleme sealsetele kohalikele paras vaatamisväärsus. Lisaks pikkadele pilkudele ning sosistamisele tuli eile lausa üks poiss minu juurde, seisis ja vaatas pikalt ning lõpuks katsus mind, misjärel jooksis edvistades minema Njah.. meil on seal kamad seljas keskplatsile kõmpida sama erakordne tunne. Sealt võtame õlled ning näksi ja muljetame kuni taksosid viipame, et kui äge ikka see ning teine spot oli.. ja et see on vaieldamatult kõige ägedam asi, mida Mui Ne`s teha Taksosõit tagasi kitecenterisse ning jõuamegi täpselt tagasi ajaks, kus kõik juba päikeseloonagu ootel asju pakivad.

Esimesel korral oli meid vähem, kuid kui me ahhetades ja ohhetades esimese korra järel kitecenterisse loivasime, tekitasime ilmselt paljudes kõva huvi. Täna oli meid mööda ookeanirannikut sumisemas juba kaks korda rohkem ning hoolimata meie edukast reklaamist olid ka uued näod täiesti pahviks löödud. Ma ei tea, kas ma julgen seda nüüd nii kindlalt väita, aga need viimased kaks päeva kandideerivad nüüd küll minu parimaks surfipäevaks üldse.

Kui ma peaksin mingi ime läbi leidma võimaluse filmitu lõikamiseks, tuleb sellest ka klipp