Ärkasin hommikul Mui Ne`s äratuse peale üles ning uimerdasin nagu ikka läbi pesu riided selga. Hommikusöök tavapärases Bamboo restos ning edasi sammud kitecenteri poole - palmioksad juba reetsid tuule tõusmist. Kuna kuupäev oli juba lähedal 31.01`le, mil pidi minema järgmine laev Phu Quy saarele, astusin "reisibüroo" lävele plaaniga osta laevapilet ette ära. Boot goo tday mai frend, at too clock - must be in harboo at one fiffteen. Aega oli mul selle kella 13:15ni umbes poolteist tundi ning sadam oli 15km kaugusel Phan Thietis. Kuigi asjad olid mul üle linna laiali, otsustasin siiski minna.
Nii kiiresti pole ma tegutsenud terve reisi vältel. Jooksujalu tormasin mööda linna ringi - tarvis oli laua uimekruvi leida, arsti juures medikamente osta, hotellis asjad kokku panna, check-out teha ning teisel pool linna kitecenteris laiali olnud varustus kokku korjata ning ära pakkida. Lisaks veenduda igal sammul, et midagi maha ei jää - selle vea parandamine saab väga raske olema. Maksin oma viimase allesolnud kohaliku raha laevapileti lunastamiseks ning kihutasin taksoga Phan Thieti poole. Tee pealt püüdsin raha välja võtta, kuid alles seitsmes ATM nõustus mulle seda andma. Kiirustasin taksojuhti tagant ning juba jõudsimegi sadamasse kaupa, kohalikke ja loomi täistopitud rauakolaka ette. Tarisin oma asjad dekile, leidsin viimase allesjäänud koha laeva jahutusmootorite vahel ning 6 tundi laevasõit tundmatusse võis alata.
Olin lugenud selle laevareisi kohta ning pidasin lahedaks, et kui ekstreemne see on. Reaalsuses aga seal peal mere ning taevalaotuse vahel 6 tundi järjest kõikuda on kaugel lahedusest. Kuna laev läks ebatavaliselt päeval, läks poole tee peal kottpimedaks. Samuti tõusis tuul, sellega ka lained. Kõik inimesed laevas püüdsid omale leida võimalikult neutraalse koha laevas, kaubapakkide vahel. Mina magasin vahetult ilma kateteta jahutusmootorite vahel oma asjade peal, hoides varbaid vastu dekipiirete. Seda selleks, et ehmataksin üles, kui laev teeb jälle suurema võnke ning hakkan koos oma asjadega kes teab mille otsa libisema. Kartes mootorite otsa libisemist läksin laeva ninaotsa magama. Vahepeal ärgates avastasin, et üks kohalik vanamees oli mulle külje alla sooja tulnud. Sedasi me seal kõik nagu kilud magasime kuni tormilaine peksis laevanina üles ning kogu kaader hakkas ühes suunas veerema ja libisema. Veendunud, et ma jäin laevale ning keegi teine välja ei kukkunud, tormasin laeva taha kontrollimaks, et mu asjad laevale jäid. Olid alles ning jäin edasi nende peale magama. Suure lainetamise käigus oli raske aru saada, kas pritsmed mu paljaste säärte peale on dekile ulatuvatest lainetest, kellegi laeva eespool kusejoast või järjekordsest oksendamisest. Hoidsin pead ettepoole seda vahest kontrollimaks.
Kohalejõudes olin tuttavaks saanud ühe Peterburist venelasega, kes teab rohkem siinsest elust ja olust. Tänu temale oli olemas vähemalt siht, et kuhu edasi. Trügisime laevalt maha koos kohalike, kauba, sigade jms ning suundusime piiripunkti end sisse registreerima. Paberid korras, kõmpisime kurnatuna hotelli poole, mis pidavat olema saare parim.. kolmest võimalikust. Ja tõepoolest - sain isegi eraldi toa, millel on telekas, AC, suur voodi ja puhas vannituba. $5/päev maksvas toas on isegi kapp olemas, kuhu pakkisin laevareisist märgunud riided rippuma veel enne, kui kell 11:29 saarelt elekter välja lülitati.
Hommikul ärgates oli selge, et tuuleprognoos siia pole olnud petlik. Oleme saare lõunaosas ning siin puhuv kirdetuul painutab ka teisel pool saart palmid vibusse. Saime juba rollerid, käisime kohalikus "restoranis" söömas ning hakkame kohe randa sõitma. Tundub, et laevareis oli võtmist väärt.