Oh mis rõõm kirdetuules 9.5m madratsiga triibutada, aga kaua sa oma õuepeal ikka klouni teed.

Ma olen tegelikult sõitja. Tulihingeline kangutaja. Osa rahvast sõidab kaste ja tunneb vabal veel igavust. Mina mitte. Liiga palju on eri nüansse ja kehakoordinatsiooni, jalad-käed-kannad-musklid japõlved. Kui kaks nädalat vahele jääb, kaob lihasmälu ja kaotada on palju. Vee pealt tehtavad trikid on segu jõusaalis lihastoonuselisest rõõmust ja adrenaliinist hüppemäelt.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuna meil pole Rixeni stiilis paljude tornidega ringsüsteeme, tuleb leppida isikliku puldimehega. Keegi, justnagu paadi järel sõites, väga lähedane isik kes sind tõmbab ja sellega ka sinu tervise eest veidi vastutab. Võid ju alati poomi ära visata, ikkagi on tõmbaja sõitja jaoks inimene number üks. Sa pead talle vaatama silma enne kui vette lähed. "Jälgi mängu, tõmba sujuvalt, ära mu liigeseid rebesta,teeme selle kahekesi ära!", võiks see sõnatu pilk öelda. Vahet pole, kas see on esimene õnnestunud tagasikeeramine posti juurest või hästi maandutud "Blind Judge". Elektrimootoreid rakendatakse igal pool. Elektriautodes näiteks -- kes meist ei tahaks õhku reostamata tänaval ringi sõita? Kontrolleritootja reklaamib oma kapoti alla minevat kama sõnadega, "glass smooth". See tähendabmidagi olulist -- auto ei hüppa ega jõnksu, kiirendus on sujuv,pidurdus akude laadimisega tehakse ilma turvavöö plõksumise ja rahva esiistmesse lajatamiseta. Siit paralleel veelauasüsteemiga: tehnika võib alati sujuvamaks minna, aga puldimees on kunn ja kunniks ei saada üleöö. Ei piisa sellest et puldil juhtimise põhimõtted selgeks saad: sinna, tagasi, kiirus, automaat. Sul peab vees oleva sõitjaga olema tunnetuslik side: kui palju sa võid peale keerata? Kui kiiresti? Mis häält teeb tornis mootor? Kas mootor ütleb sulle alatoonis urinaga, et veest startija on tõusmas ja koormus on taga. Mootor võib teha rõõmsa ja võiduka häälega pöörete tõusu, aga sõitja tunneb liiga kõva tõmmet. On pärast pärast kuri ja solvunud, "see ei tulnud meil nii hästi välja. Õlaliigesed tõmbad paigast! Ma ei jõudnud järele ja kant läks sisse! Kas sa muudad vahepeal kurvis kiirust? Seda polnud vaja, mul peab olema seitsepool koguaeg, võistlustel on sama!". Nii et heaks puldimeheks saamine võtab kõvasti aega ja nupukeeramist ja ehk isegi sotsiaalseid võimeid nagu uue sõitjaga jutuajamist, et viimaks paarilise näol tunnustav pilk ja kordaläinud ilme tabada. Ja lõpetuseks vihje: ära harjuta pimedas et ei peaks mõttes palvetama, "palun jää seal taga kurvis püsti!".

Advance 9,5 madrats vedas väga hästi selle 3-4 M/s ülistabiilse põhja-loodetuulega. Halsivahetusel sai lohe liiga kiirelt teise aknasse saadetud ainult ja siis läheb tuul seest välja. Reimo proovis 10-st Hawki, aga see ei krüssand üldsegi. Vähemalt on tal nüüd kõik keerutused ja ristkülikud ja muud kaevamisnipid selged.

Lauale uisku ja väiksemat lohet on vaja. Hawk 10 näitas head tuuleulatust -- tõmbad poomi sisse ja kohe lend. 9-ne Takoon sai ka ära proovitud, aga sellel ei saand jõudu maha kuidagi, ära näpi võõrast enne kui kõik kangid pole selgeks tehtud.

Järve peale välja ei saand sõita sest liiga libe oli et ülestuult kruttida.

Kaluritel on rannast 100m kaugusel kiirtee puhta kiilasjääst. Karakatitsad ja saanid kimavad ringi, horisondil kümneid kühmus kujukesi õngitsemas.

Viieruudust lohet tahaks. Ja muidugi mitte pumbatavat, see lihtsalt ebarentaabel talvise ilmaga.

Ülikena koht on Emajõe luht ning vesi on suviselt soe, aga põhja-kirdetuulega on kriminaalsed tuuleaugud: veest välja ja hurraaga minema ning siis kukub lohe alla. Valasin pisarad ära, lonkisin jälle ülestuult ja kõik algas otsast peale.

Vees kõikus üks tobe post linnuvaatleja pildiga mis sai välja tõmmatud ja võssa saadetud: "tehtud."

Proovisin auto slepi-aasa otsast karabiiniga self-launchi, vahepeal lohe isegi istus paigal ilusti akna äärel ühe serva peal ja oleks heal juhul jõudnud joosta külge haakima, aga no puhang-puhang ja kõik on untsus. Seega üleslaskmine käib tagurpidi asendist stoppliinidega, kiire ümberkeerd ja siis mõned tõtakalt pikad sammud allatuult kuni lohe ära pargib.

Jää paksus 50 cm, harjalt 5cm kõrgused lumevaalud vahelduvad puhta jääga. Kala ei võta ja uisutada veel vara.

Pilt võetud hoopis teisest varustusest Anne kanalil paar päeva varem.

Superluks 4 m/s lõunatuul 300m koduuksest õhtusel ajal. Olen lõpuks IO ära taltsutanud, ainult et palun mitte liiga kõva tuult ja loovimine üles on võimas.

Tagasikeeramistega on selline lugu, et neid tuleb ette ajastada, muidu kui kurvi pealt kanti vahetada ja lohega pööramise ajal juba kaasa kulgeda vaikselt läheb liinist pinge välja ja lohe pakib kohe kokku.

Tartu parim kant põhjatuulega on Rahinge! Põld on ägedalt reljeefne ning nõlvast alla sõites tõmbab lohe kiirus-ruudus jõu peale.

Seekord sai üles lastud ka IO kuid selleks ajaks oli vist tuult tiba palju, sest see on paras traktor millega saaks sapika kraavist välja tõmmata. Stopid sai seekord kaugelt haardega lausa nii põhja et tundus nagu tubli ruutmeeter pinda oleks vähemaks kortsunud. Pada ja pekk, see monstrum oleks vaja kolmandiku võrra tagantpoolt väiksemaks lõigata.

Tervitusi Jüri laulupeole-- teid oli näinud tuttav purjelaudur ja nüüd algaja lohehuviline Mart keda sai kolmese Apexiga treenitud paar tundi. Andekas poiss -- uskumatu kiirusega õppis vend lohejuhtimise ja keerutamise ära ning küttis seejärel kolinal halsiga nõlvast alla. Nagu ikka, lumelauda peaks veel harjutama.

Kokku neli tundi päikesepõletust põllul millest tunni panen kirja.

Muuseas, järvel on hüppetorn ja siin saab suvel lumelauaga vette big-airi teha.