Advance 9,5 madrats vedas väga hästi selle 3-4 M/s ülistabiilse põhja-loodetuulega. Halsivahetusel sai lohe liiga kiirelt teise aknasse saadetud ainult ja siis läheb tuul seest välja. Reimo proovis 10-st Hawki, aga see ei krüssand üldsegi. Vähemalt on tal nüüd kõik keerutused ja ristkülikud ja muud kaevamisnipid selged.

Lauale uisku ja väiksemat lohet on vaja. Hawk 10 näitas head tuuleulatust -- tõmbad poomi sisse ja kohe lend. 9-ne Takoon sai ka ära proovitud, aga sellel ei saand jõudu maha kuidagi, ära näpi võõrast enne kui kõik kangid pole selgeks tehtud.

Järve peale välja ei saand sõita sest liiga libe oli et ülestuult kruttida.

Kaluritel on rannast 100m kaugusel kiirtee puhta kiilasjääst. Karakatitsad ja saanid kimavad ringi, horisondil kümneid kühmus kujukesi õngitsemas.

Viieruudust lohet tahaks. Ja muidugi mitte pumbatavat, see lihtsalt ebarentaabel talvise ilmaga.

Ülikena koht on Emajõe luht ning vesi on suviselt soe, aga põhja-kirdetuulega on kriminaalsed tuuleaugud: veest välja ja hurraaga minema ning siis kukub lohe alla. Valasin pisarad ära, lonkisin jälle ülestuult ja kõik algas otsast peale.

Vees kõikus üks tobe post linnuvaatleja pildiga mis sai välja tõmmatud ja võssa saadetud: "tehtud."

Proovisin auto slepi-aasa otsast karabiiniga self-launchi, vahepeal lohe isegi istus paigal ilusti akna äärel ühe serva peal ja oleks heal juhul jõudnud joosta külge haakima, aga no puhang-puhang ja kõik on untsus. Seega üleslaskmine käib tagurpidi asendist stoppliinidega, kiire ümberkeerd ja siis mõned tõtakalt pikad sammud allatuult kuni lohe ära pargib.

Jää paksus 50 cm, harjalt 5cm kõrgused lumevaalud vahelduvad puhta jääga. Kala ei võta ja uisutada veel vara.

Pilt võetud hoopis teisest varustusest Anne kanalil paar päeva varem.

Superluks 4 m/s lõunatuul 300m koduuksest õhtusel ajal. Olen lõpuks IO ära taltsutanud, ainult et palun mitte liiga kõva tuult ja loovimine üles on võimas.

Tagasikeeramistega on selline lugu, et neid tuleb ette ajastada, muidu kui kurvi pealt kanti vahetada ja lohega pööramise ajal juba kaasa kulgeda vaikselt läheb liinist pinge välja ja lohe pakib kohe kokku.

Tartu parim kant põhjatuulega on Rahinge! Põld on ägedalt reljeefne ning nõlvast alla sõites tõmbab lohe kiirus-ruudus jõu peale.

Seekord sai üles lastud ka IO kuid selleks ajaks oli vist tuult tiba palju, sest see on paras traktor millega saaks sapika kraavist välja tõmmata. Stopid sai seekord kaugelt haardega lausa nii põhja et tundus nagu tubli ruutmeeter pinda oleks vähemaks kortsunud. Pada ja pekk, see monstrum oleks vaja kolmandiku võrra tagantpoolt väiksemaks lõigata.

Tervitusi Jüri laulupeole-- teid oli näinud tuttav purjelaudur ja nüüd algaja lohehuviline Mart keda sai kolmese Apexiga treenitud paar tundi. Andekas poiss -- uskumatu kiirusega õppis vend lohejuhtimise ja keerutamise ära ning küttis seejärel kolinal halsiga nõlvast alla. Nagu ikka, lumelauda peaks veel harjutama.

Kokku neli tundi päikesepõletust põllul millest tunni panen kirja.

Muuseas, järvel on hüppetorn ja siin saab suvel lumelauaga vette big-airi teha.

LE purjelauakunn Peedimaa promos LE listis et Rehe hotelli taga Pesapaiga tänava põllul tuleb lohega sõitmine lõuna ajal, aga peale kella nelja polnud seal kedagi enam näha. Üldse mittelage ja puhanguline koht. Sõitsin Lennuvälja teed pidi Külitse poole ja enne raudtee ülesõitu keerasin lõuna poole veidi ja leidsin ühe kõrgepingeliinidega edelatuulele avatud põllulapi, 110 kV -- mis siin veel otsida, kolmene üles ja koorikul triibutama. Lühikesed 300m otsad on head tagasipööramise harjutamiseks. Kand-varvas-vasak-parem -- neli kombinatsiooni. Üks neist kuidagi koba. Veelauapargis tagasipööre tuleb meelde...swweeet.

Varahommikul näitas 12 m/s loodetuult ja mina pabistasin kodus et mul liiga suur lohe on ja sõita ka eriti ei oska. Läksin ikkagi Võrtsu Trepimäe randa et äkki siiski koidab. Ei midagi. Ise üles laskmiseks on vaja sügavamat lund madratsile või siis karabiini ja aasa millega saaks pumbatava lohe aknasse rippuma panna paadisilla posti külge. Lumi tuiskas ümberringi kõrgelt. Võtsin autost lumelabida, tõstsin selle üles ja sõitsin allatuult randa tagasi.

Tõin Erkki käest kolmeruuduse Apexi ja poomi, surfasin autoga paksus kinnituisanud lumes ja geneka rihm läks katki. Siin me nüüd's oleme -- mina ja aku kahekesi -- kumb kauem kestab? Peale teist korda Võrtsu sõitmist oli aga olukord kontrolli all, Apex üles, üks kõhukas ja edasi täie valuga Tondisaarele ja sealt möödagi kuni teisel pool kallast justkui puhanguliseks hakkas minema. Päike tuli välja! Lasin ilusad pikad triibud kandi peal tagasi ja siis kukkus tuul ära, walk of shame. Nüüd oleks juba kümneruudust vaja läinud...mingi valemiga enam ülestuult ei lähe.

Kui suhtlemisvaegus peale tuleb, siis sõida autoga ja lülita tuled välja -- kõik vastusõitjad vilgutavad rõõmsalt. Nad ei tea ju et sul tegelt genekas ei tööta.

Tagasi tulin siis taipasin gepsu ka sisse panna, 5.6km ja 31 km/h maksimum.