Karud, siilid, jaaniussid...(krt, vale blogi).

Alguses üritasin Piritale minna, aga seal olid ainult langevad lohed ja sõitsin Püünsisse.

Polnd sealgi miskit peale jäneste ja rähnide.

Viie paiku tõstis niipalju, et keegi ei tahtnud (või ei julgenud) enam maha tulla.

Tase oli täna päris kõrge, ma siis üritasin seda natuke madalamaks lihvida.

Muus osas nagu ikka: samad fekaalid, erinev päev.

Kuigi statistika järgi oli kvaliteettuul jälle Viimsi poolsaarel, otsustasin siiski sammud seada Viru keskusesse Kakumäele, sest lugesin, et mingi testimisvõimalus tuleb. Esmalt tundus, et mu enda 9ne töötab ka ja nii läksingi sellega kohe peale. Testisin siis oma 9st ja oma vana lauda nii tund poolteist, kuni oli villand. Oli tore testipäev  

Valik langes ühtlasema tuule kasuks. Täna tahtsid kõik mu õhuharakad sinna lautriesisele salakivile maanduda. Tavaliselt on too laudurite poolt ära tähistatud, aga ju nad pole veel jõudnud. Korra päästis mind puhang, muudel juhtudel talupojamõistus. Kokkuvõttes oli mõnus pudrus püherdamine.

Enne minekut pilk kaamerasse, tühjus, no kas tõesti tuleb 1i sõita. Aga ei, kohale jõudes oli pidu täies hoos. Ega seda Piritat kauaks pole, kuukene veel vist saab käia. No käime siis.

Rutiin on taastunud vaikselt. Lohed veits teises rütmis: 9-7-7. Lähipäevil terendab trendi jätkumine.

6 päeva varem vette kui aasta eest. 9ne käis rannahoone esistes keeristes kohati üle, aga emotsioon on ikka laes kui pole ligi kaks ja pool kuud vette saanud. Viriseda jõuab hooaja jooksul veel küllaga. Ilusat surfiaasta algust!

Kui õnneliku ratturi naetarusele on iseloomulik sääsesodi täis hambad, siis õnnelikul lohetajal on sügisene naeratus jääsodine. Aga nii hull siiski täna ei olnud, sest kauaoodatud plusskraad oli platsis.

Nagu ikka oli kohal püünsi raudvara, kokku neli lohetajat. Esmene pooltund kulus lohega jalutamisele, siis pööras läände ja hakkas laksama täpselt üheksasele pasunasse. Päikest oli ka vahelduva eduga. Hüpata sei niikaua kuni põlved pehmeks läksid. Ilus lõppakord lahjaks jäänud oktoobrile.

Ahjaa, hooaja alguses mõtlesin, et pean päevikut viisakalt umbes novembrini ja olen seda digiprahti siia pilve usinalt ka tootnud (tänud ka teisele Priidule!), loodetavasti siiski vähem kui seda sünnib ühel juulikuisel päeval raekoja platsis erinevates digiseebikates. Aga resümee on lihtne - sõltuvus on jätkuvalt tugev ja ravist keeldun.

Niisiis on see viimane postitus ja kõik minu järgnevad sissekanded saavad olema tehtud enne käesolevat postitust

Viimasela ajal on tihti olnud tunne, et osaleks nagu mingis tõsielusarjas, kus osalisi järjest maha hääletatakse. Aga täna oli mingi 5 lohet merel - lohutusvoor järelikult.

Nõme tundus minemata jätta, kuigi ka windguru on oma tärnid talviseks teinud. Ja ei pidanud kahetsema, üsna õige ajastus oli - päike paistis ja seitsmene töötas normipäraselt. Ja ära kukkus samuti täpselt siis, kui külm tundus prevaleerima hakkavat.

Olen avastanud, et minu puhul toimivad külmas 2 asja päris hästi. Esiteks teibin kalipso ja sussid tavalise kileteibiga kokku, see hoiab jalad soojas, sest veevahetus on minimaalne  ja no käsi tuleb vahel vibutada nagu vanasti löödi kraadiklaasi alla, et näpud külma ei jääks.

Jätkakem siis lohelainel