prognoos oli olematu, sest 5 meetrit läänerannikul pole ju meie jaoks tuul, eks?

think again!

läänerannikul on kitsad kohad ja lahed, kus toimub mingi imeimemine, mille käigus 5 meetrist saab lõpuks 7 või isegi 8.

tuul tuli loodest ja jorma kaarli kiriku juurest ning sättisime ennast haapsalu poole teele.

kaval naine tegi teel olles ka telefonikõned tarmole roostale, et mis toimub ja kohalikule kutile markole, kes läks olukorda uurima ja mõõtmisi teha.

keegi pole ju öelnud, et elu peab lihtne olema või et selle õige koha ja aja leidmine on käkk ja tema tegu.

aga kolmeks olime kohal ning kaks lohet olid juba peal. dääm. igatahes sel ajaloolisel päeval, kell 04:05:06 07.08.09 olin ma vee peal.

minul oli kaks tundi aega, et ise lustida, sest ajasin kohale oma ühe armsa inimese, kellel oli aeg laua peale saada.

paralepa on ikka uskumatu laht.

see flät seal on nagu seep, nii sile ja nii libe, et ajuti tunned, kuidas laud alt ära libiseb ja vee peal vibab. väga naljakas tunne.

see on nii vaikne laht, et kui seal lahe sees seista, siis kuuled ainult lohede sahinat ja vaikset vee loksu lauade all.

see on nii ühtlase tuulega koht, et isegi kui puhub vaid 6 meetrit, siis ka see võimaldab sul sõita ja paremaks saada.

aga kõige magusam on see, et see on nii madal laht, et algajal lauaga sõbraks mittesaamine tundub võimatu! pole lainet, pole hoovust, pole kallast, pole sügavust! istub vette ehk põhja, paned laua alla, tõmbad lohe käima ja tuuleaknasse ning lihtsalt tuled püsti laua peale. ja sõidad

fidel seda tegi ja ma kilkasin ikka südamest! triibud said ju tehtud ja edasi on vaid harjutamine ja tunnetuse paremaks ajamine. i have a good feeling about him!

ja kui ta korraks pausi tegi, siis triibutasin ise selle suure laudauksega. et ta näeks, kui palju peab lohega kaheksaid tegema, et vedu hoida.

seega, eriliselt meeliülendav päev, sest ülejäänud eesti kuivas ja paralepa 8 külastajat, nendest neli minu utsitatud, said kõik päeva kirja.

surfis 3 tundi