reedel ei läinud merele, laupäeval ei läinud pärnusse, vaid koolitasin, pühapäeval ei läinud väänasse sest pagitas, seega läksin merele esmaspäeval ja õigesti tegin.

sest laupäeval pärnus ei puhunud ja pühapäeval olid mõned meist kirja saanud kogu oma surfiajaloo halvima päeva, mis päädis kas lõhutud lohede, liinide või endaga.

kui ikka tuul puhub 0-10 meetri ja keskmine püsib 5-15 meetri vahel ning puhangud kuni 18 metra, siis see pole kallikesed normaalne. ei lohe, ega ühegi lainepaitaja suhtes.

aga esmaspäeval oli väänas luks.

paljud olid eelmisest päevast veel väsinud ning lahel hullasid ainult mina, jorma, üks slingshoti mees ja näputäis purjelaudureid.

minu 10 oli mulle liiga palju, aga õnneks ulatas jorma oma abistava surfarikäe noogutades 8-se lohe küsimise peale jaatavalt.

8 oligi väga paras. kiire, jõuline, pehme.

ja see kolm tundi merel enne vihma pühkis ära kõik minu kiibitsemised, et ohh miks ma ometi pärnusse ei saanud, hiiumaale ei jõudnud või ohh miks küll ometi pühapäeval pidi see tuul sellise vingerpussi mängima.

ma olen alati rääkinud ja räägin veel - lohesurfar on moraalselt tugevam kui füüsiliselt.

kes kannatab, see kaua surfab!

surfis 3 tundi