kagu teeb omad korrektuurid.

kaguga mina mandril ei sõida, vaid sõidan saaremaale. sest seal on mändjala, seal on sõrve, seal on ühtlane tuul ja kohal tublimast tublimad, kes ei põlga praami ja kadakaid.

reedel varakult teele, et laupäeval kiirelt rannas olla. elu kõige nirum hommikusöök saaremaa hotelli buffeest, aga noh, emotsioon üle laua istuvast mehest oli nagunii laes kinni.

Fidel sukeldus ülepeakaela oma veestardi harjutamisse ja mina lustisin ülemeelikult lainetes ja flätis nagu oskasin.

kokku kolm tundi päikest, tuult, laineid, sõpru ja naeru.

kuna prognoos saaremaale püsis endiselt hea, siis manner võis teha mis tema tahtis, meie jäime saarde.

pühapäeval jõudsime Kaugatoma randa kell 11.46 ja kohe ka vette, sest jänes silkas ja päike paistis ning muud surfarid polnud veel kõigest sellest haisu ninna saanud.

sellist ühtlast tuult pole sada aastat saanud kui pühapäeval puhus. umbes 8 meetri ja 8 meetri vahel. keskmiselt siis 8 meetrit

hullud hüpped, madal flät, 360, switchid mõlemale poole ja üks ebaõnnestunud kiteloop pööre ka no ei tohi poole maa pööramise peal ümber mõelda ja ära ehmatada lohe liikumisest.

see kolm pluss üks tund merel oli luks kuubis!

aga kõige parem meel oli mul Fideli triibutamisest loheukerdamisest on saanud lohetriibutamine ja kui nüüd veel saaks ühe päeva randa, kus saaks pikalt lohel vedada lasta ja asendit harjutada, oleks surfar valmis!

variant b on minna pärnusse wake'i sõitma, et keha asend paika saada.

kokkuvõttes - mu elu üks parimaid, kui mitte kõige parem nädalavahetus!!!

surfis 7 tundi