Selle aasta surfikorrad võib sõrmede abil kokku lugeda ja neistki peaaegu pooled on tünga päevad olnud. Küll pole tuulisel päeval aega ja vabal päeval tuult, tööinimese häda

Ka laupäev oleks peaaegu tüngaks kujunenud. Prognoos lubas Laulakale ilusat tuult ja selle õndsa teadmisega ma pool päeva maha magasin. Pealelõunal sai siis minekule sätitud ja veelkord foorumisse kiigatud kus silma jäi kellegi kommentaar, et Laulakal 4metra ja paar 12 ruudust võimlevad ainult. WTF, kas jälle?! Kontroll Laulaka kodulehele kinnitas kahtlust, tuult pole Hakkas juba raisus päevana tunduma, aga Püünsi mõõdik näitas, et seal peaks ikkagi puhuma. Sel aastal pole Püünsi kippunud, aga mis sa teed kui muid valikuid pole. Ja Püünsis laulupidu käis, tuulekontroll näitas 7-8metra ja nii sai 12-sele õhk sisse löödud.

Vanast harjumusest ronisin Pandjust linnapool vette ning pärast 2 triipu sain aru, et seal pole peale kivikünni midagi teha. Ma pole nii madalat vett seal näinudki. Kobisin siis teisele poole, vesi natuke sügavam, aga tuul hakkas kuidagi lahjaks jääma. Pärast paari triipu ronisin kaldale, minu oskustega tundus jubedaks kangutamiseks kujunevat see päev. Lootus aga ei tahtnud kaduda ja jäin passima, et äkki... Ja vedas, hakkas natuke rohkem puhuma, rahvast jäi ka meeldivalt vähemaks ning sain vette tagasi. Stardid-triibud tulid suht ilusad vähemalt enda arvates ja nii ma siis pendeldasin seal edasi-tagasi kuni unustasin parema halsi reegli ja pidin ühe kollase Ozone vennaga peaaegu lambist kokku sõitma. Viimasel hetkel sain oma veast siiski aru ja ka vastutulija mõistis, et mul vist mingi error sees ning mõlemapoolne äkkpidurdus päästis viimasel hetkel olukorra. Sorry veelkord mees selle jama eest!

Aga edasi oli juba täielik kaif Ka halsivahetused tulid esimest korda välja ja pärast ca 1,5 tunnist järjest sõitmist oli jalg pehme ning aeg asju pakkida ning kodus klaasike rummi võtta

Püünsi