pühapäeva hommikul kui seitsmest ärkasin puhus ilus tuul akna taga. Kogu öö oli ühtlaselt puhunud 10-14ms. Kamad kokku ja Kakumäele. Sõites mõtlesin, et ei ole juba ammu midagi juhtunud. Pole lohet mesa lasknud või ise kuhugi lennanud. Lohed on nii palju arenenud, et istu üksi randa maha ja lohe läheb ise ülesse. Lohe tuleb maha sama moodi ja läheb veel kotti ka. Lisaks oskad ise juba tuult vaadata ja näha, kust milline pauk tulla võib.
Rannas ei ühtegi inimest. Kõigepealt 7ne kokku ja peale. Kohe ilusad loobid ja downloop. Seitsmesega loopida on nagu tikuga tuld teha. Kui võtta kõrvale 12ne, siis sellega loobi tegemine on nagu kahe märja puutükiga tule süütamine. Tuul aga kukkus natuke ja puhusin 12sele tuule sisse.
Tuul oli uskumatult ühtlaen ja 12sega super head hüpped ja pikad õhulennud. Kuidas see tagumik asju tunneb, aga seda ta teeb. Ei hakanud loope ega unhooki hüppama. Tuul selleks oli ju ideaalne! no ja siis ühele hüppel käis plaks ja lohe liin puruks. Õnneks toimus see suht hüppe alg faasis ja kukkumine oli väike. Kuidagi aga sain sõrme veriseks. Ega kohe kohale ei jõudnud milline liin puruks oli. Lohe oli veel üleval. Võtan siis IDS otsast ja üritan lohet ilusti alla saada, aga just see ots üuruks oligi. Siis võtsin teisest pea liinis ja sain lohe ikka alla, aga sellise tugeva tuulega ühest liinist lohet kinni hoida on ikka uskumatult raske. Sain ikka liinid kokku ja jalutades ranna poole tagasi. Sellel hetkel jõudis ja järgmine mees randa. Maal avastasin, et lisaks liinile oli puruks ka lohe küljes olev tropp. Kuidas ühel hetkel kahest eri kohast liin ja tropp purunesid on siiani arusaamatu.
Ilus surfipäev oli. Kahju, et see lühikeseks jäi...
