Hommikul ärgates näitab vinnide hulk näos stressitaseme tõusu. Jap jap saabumas on suurte gruppide aeg ja täna tuleb saarele 10 inimest. Pean armsaks saanud Wendy ja Dave'ga hüvasti jätma. Enne seda aga ruttame viimasele lohe koolitusele. Õnneks on tuul helde, kuigi natuke liiga idast, ehk siis offshore. Mis teeb lauale saamise veidi raskemaks
Ega ma muidu ei viitsikski minna aga kuna praegu olen komisjoni tasu peal, siis pigistan viimast.
Koolitus läheb üle ootuste hästi, saan isegi goproga mõned head klipid neist mõlemast. Tagasi tulles on uus grupp juba kohal ja õnneks pääsen tüütust kaubaveost.
Cully sokutab mulle uuest grupist kohe mõned õpilased, nii et pärastlõuna on ka sisustatud. Seekord isa ja tütar, Brian ja Kate. Tunduvad toredad ja hoolimata langevale tuulele jagab Brian eriti hästi seda lohevärki.
Õhtul tutvustamisring ja siis tuttu!

Öö otsa tormab ja sajab vaheldumisi. Vahepeal piserdab mulle vihma isegi näkku. Läbi une mõtlen, kuskohast see küll tulla võiks aga magan edasi.
Hommikul on suur osa põrandast niiske. Raske isegi öelda, kuidapidi see vihm majja täpselt sisenenud on. Õnneks kõik strateegilised kohad on kuivad, nagu voodi ja riided.
Hommikul on ilus ilm aga tuult mitte kübetki, olen täitsa pettunud.
Peale sööki lähen Jimi juurde ilmaennustust vaatama ja ega sealt ka midagi roosilist vastu vaata. Tema ennustuse järgi pole järgmise nädala põhja tormist midagi järel. Tänaseks homseks ka suurt peale vihma midagi luba. Pean Wendy ja Dave'i koolituse ära jätma. Poisid lähevad snorgeldama ma jään riisuma. Peale lõunat riisun edasi ja umbes neljapaiku kukub tuul peaaegu täitsa ära ja taamal mürisevad ainult lained. Ega siin pikka mõtlemist pole ajan oma laineseti selga, võtan supi ja lähen surfama. No te lihtsalt ei kujuta ette, kui äge see on!!!! Ülim tunne, kui mõne ilusa laine kinni püüad ja tohutu pika liu sealt saad. Minu viimasest sup surfist on veidi vähem, kui aasta möödas. Ise arvan, et olen tohutu roostes aga tegelikult keha pole midagi unustanud ja esimese 10 lainega ma isegi ei kuku kordagi. Hakkan juba higistama. Olen üle kahe tunni peal ja lõpus viskab kukkumisi ka rohkem sekka. Loobuma pean siis, kui läheb juba nii pimedaks, et laineid enam ei näe.
Õhtuks rampväsind!

Hommik algab tavapäraselt, ainukese vahega, et tuul on palju tugevam, kui eelnevatel päevadel. Wendy ja Dave kilkavad ka rõõmsalt sest just sellist tuult meil lauale saamiseks vaja ongi. Suund on ka täpselt õige, niiet ma ei pea muretsema avamerele kanduvate õpilaste pärast.
Kaasa võtame 12m2 ja 15m2. Kohale jõudes on tuul veidi vaibunud ja otsustan siiski 15m2 rigada. Hea otsus sest Dave'ile sobib see suurus täpselt. Wendyle on natuke palju aga õnneks ei ole Wendy mingi pissuja vaid õige tugev naine, kes väljakutseid ei karda! Dave'i saan päris kiirelt sõitma aga Wendyga pusime veidi kauem sest tal on purjelauaga sõitmisest mõningad kiiksud sees, millest on alguses raske lahti lasta.
Igaljuhul koolituse lõppedes tuul tõuseb uuesti ja loodan mingi hetk ise ka sõitma minna. Peale lõunat avanebki selleks võimalus. Wendy ja Dave võtavad windsurfi ja mina lähen lohega. Alguses on tuul kaunis nadi ja hädavaevu saan laua veest lahti aga mida õhtupoole seda paremaks läheb. Lõpuks saan korraliku show anda nii meie rahvale, kui ka sukeldujate osakonnale. Pluss veel ühele meie saare ees ankrus seisvale purjekale.
Kuna meie grupp tahab päikeseloojangut laiul vaadata, siis vahetan lohe purjelaua vastu ja seilan saarele. Pilvise ilma tõttu midagi erilist vaadata pole, nii et purjetan tagasi.
Õhtul nõudepesu ja varakult tuttu.

Pildil: Zac, Martin, Neri ja Triina. Päikeseloojang laiul

Kolmapäev

Täna hommikul tuul enam aknast sisse ei puhugi. Juba eile hakkas vaikselt kirdesse keerama. Kirre on üldiselt kõige parem suund siin sest siis saab koolitusi üsna ohutult läbi viia. Suundun koristama ja teepeal näen Jimi (sukeldumis keskuse bossi). Pärin kohe ilmaennustust sest meil endal endiselt netti pole. Jim ähvardab põhja tuulega. Ütleb, et järgmine nädal kõvad tormid tulemas. Ok, tormi vastu mul pole midagi aga ma vihkan seda nõmedat põhjatuult. Isegi eestis ausaltöelda.
Ühesõnaga hea, et oma 5/3 kalipso kaasa võtsin sest läheb nagunii ülikülmaks. 17-22C. Eesti suvi
Hommiku otsa on kergelt pilvine aga see hetk, kui koolitama lähen läheb täitsa pilve ja hakkab isegi sadama. No tore... kalipsot ma selga ei pannud. Aga õnneks vihm möödub kiiresti ja päike tuleb taas välja. Ka tuul tõuseb uuesti. Rigame 15m2 sest täna on lauastardi päev.
Koolitus läheb kenasti, kuigi tuul on üsna nipanapa. Kõik need päevad olen varustuse valikul häid otsuseid teinud ja pole pidanud aega raiskama valede lohede rigamisele. Loodan, et mu hea õnn jätkub ka edaspidi.
Pärastlõunal ühinen Neri ja grupiga mõõna jalutuskäigul. Selleks on meil panged pleksiklaasist põhjaga, mis toimivad nagu maskid. Uskumatu, kui palju elu kaldaäärses madalas vees on. Igasugu elukad kivide all.
Peale seda jätkan oma loheparandus saagat ja kui päris aus olla, siis väga edukalt mul järjekordse ventiili parandamine ei lähe. Eelmised parandajad on liiga palju liimi kasutanud ja mul läheb tükk aega selle kõige maha nokkimisele.

Õhtusöögi eel mängime taas üht põnevat mängu nimega blokus. Oleme seda iga õhtu mänginud ja eile isegi võitsin. Täna mängima hakates hakkab üks meie külalistest (70ndates vanahärra George) mind kohe alguses sarjama ja igasugu imelike nimedega kutsuma + meie giide Nerit ja Zaci minu vastu ässitama. Alguses mõtlen, et ta teeb lihtsalt nalja aga kogu mängu vältel on ta pühaviha täis ja endiselt solvab mind sõnadega mille tähendust ma täpselt ei tea. Kõik ainult sellepärast, et ma eile võitsin. Olen üsna pettunud ja endast väljas, et täiskasvanud inimene nii lapsikult käitub.... Igaljuhul võitsin mängu suure edumaaga. Karma is a bitch
Peale õhtusööki mängime veel hiigelklotsidega jengat ning õnneks ma seal samuti ei kaota.
Magama saan alles 21:00

Tegelikult juhtus täna veel üks huvitav lugu! Nimelt hommikul enne koolitust leidsin oma maja juurest suure parve krabisid. Mõtlesin kohe, et miskit kahtlast on teoksil. Läksin ligemale ja nägin karbivahetusi. Hmm sinna kohta ma ju ühtegi vaba karpi ei jätnud, mõtlen endamisi. Tuhnin natuke lehtede sees ja mis ma näen, üks üsna suur krabi täiesti ilma majata. Teised olid talle kambaka teinud ja kodu ära varastanud. Kuna mul mõned vabad karbid veel alles on siis annan talle ühe nendest. Vaeseke on aga vist nii ära kiusatud ja stressis, et ei saa mütsi ega ilma enam aru. Otsin talle pange, panen ta sinna koos mõndade erinevate karpide ja toidu ning veega. Koolituselt tagasi tulles pole ta endiselt ühtegi karpi omaks tunnistanud.
Õhtuks on ta juba karbis ja enne õhtusöögile ruttamist otsustan ta vabaks lasta. Panen ta oma bungalo ligidale koos natukese toiduga. Kui lõpuks tagasi tulen leian oma krabi jälle palja persega ringi uitamas. Keegi oli ta karbi uuesti ära varastanud. Võtsin vaesekese uuesti pange tagasi. Nüüd hoian teda niikaua, kuni ta on täielikult taastunud.

Idarindel muutusteta, kõik algab tavapäraselt, viie paiku vähkren juba voodis ja ootan päikesetõusu ja hetke, millal saaks taas pellereid koristama minna. Tegelikult mitte...
Peale hommikusööki lähme jälle Wendy ja Dave'iga lohetama, enne laguunist lahkumist korjame ka ühe väsinud kajaki reisiselli George'i omale sappa ja hakkame saarele tagasi kulgema. George on üks 70ndates vanapapi, kes meil siin peatub. Tahe on tal hirmus suur kõike teha aga keha ei tule enam kuidagi järele.
Lõunaks fish tacod. Peale sööki tunnen end jälle üsna jõuetuna ja viskan korraks voodisse pikali. Peale üürikest siestat panen bikiinid selga ja lähen oma bungalo esist randa läbi kammima, et mõned tühjad majad krabidele leida. Viimasel ajal olen üsna palju krabi kismat näinud oma maja ees, nii et oleks aeg kinnisvaraga tegelema hakata.
Esialgu ei leia ma suurt midagi aga siis hakkan järjest rohkem märkama vakantseid kodasid. Korjan kümme kokku ja viskan siis oma trepi ette maha. Paari tunni pärast tagasi tulles on mulle jäetud kaks uut katkist karpi ja hunnik uusi tibatillukesi. Mõned sellid kisklemas nendegi üle.
Pärastlõuna tegelen lohe parandusega ja liimin ühe ventiili tagasi ja jätan 24h raskuse alla. Järgmise saan alles homme liimida.
Kuigi tuul on nõrk üritan windsurfata 6,2 purjega aga midagi erilist sellest välja ei tule.
Õdagu aitan veits nõusid pesta ja taaskord varakult tuttu.

Pildil: Wendy Ninteman laual

Ârkan seekord 5 paiku ja kuna edasi magada pole mõtet siis teen wc tiiru ja kirjutan päevikut kuni kuueni. Seejärel suundun oma tavapärasele koristustiirule. Kuna meil on ainult kolm külalist, siis midagi eriti koristada polegi. Edasi rännak kööki apelsinimahla järele.

Peale hommikusööki lähen Wendyt ja Dave'i õpetama. Nad on nii elevil! Kuigi tuul tundub esmapilgul üsna nõrk, otsustan siiski 9m2 kasuks. Täpselt paras, 12m2 oleks üle káinud. Kuigi Wendy ja Dave on endasõnul tunde juba varem võtnud, ei paistnud see väga vâlja, nii et alustasime nullist.
Lõunaks tuul kukkus ja tulime tagasi saarele. Meie surfinurgas möllasid ilusad suured lained aga ma olin liiga väsinud, et minna. Jäin hoopis oma onnis tukkuma. Ärkasin 14:30 ja siis olid juba surfkajakid peal, mis minu sup surfi välistasid. Hakkasin hoopis üht lohet parandama, mis Cully mulle jättis. Esialgu ei tahtnud vanad head parandamis nipid meelde tulla ja oleksin peaaegu juba kilplase tööd tegema hakanud aga õnneks, enne kui kogu lohe ribadeks harutada jõudsin, lõi pähe, et lihtsamalt saaks ka. Tegu oli lekkiva peaballooniga, mida on kerge meie windsurfi laguunis ujutada, et lekkeid leida. Avastasingi, et mõlemalt poolt viimase struti peaballooni ühendus lekib. See on Cabrinhadel kuumas kliimas vist mingi tüüpviga sest meil on peaaegu kõik peaballooni ühendused korduvalt üle liimitud.
Kohe ma parandama ei viitsi hakata vaid viskan homse varna.
Enne päikeseloojangut lähme Dave'i ja Wendyga windsurfima. Võtan goboardi ja 6,0 purje seekord. Tuul nõks lahja ning peale paari tiiru laguneb mul poom masti küljest lahti. Loomulikult just siis, kui ma kõige kaugemal merel olen... Kuidagi vaevaliselt saan tagasi purjetada.
Õhtul hea eine ja varakult põhku!

Pildil: Dave, Wendy, Triina

Täna ärkan jälle kahe kolme paiku öösel, kuid suudan uuesti magama jääda ja magan kuueni välja. Seejärel alustan oma vana rutiiniga, pellerite ja dushide koristus. Siis pressin värske apelsini mahla, kirjutan hommikuse menüü ja valmistan nõudepesu osakonnas vee ette.
Täna pakutakse keedumuna, Belize ube ja praesaia, melon, jogurt ja müsli.
Seejärel algab Neri kajaki orientatsioon, millest ma osa ei võta vaid selle asemel sätin koolituseks mõned lohed valmis.
Pärastlõunal otsustamegi koolitusega alustada, lootuses, et äkki tuul ka meiega üheltmaalt ühineb. Kahjuks ei ühine, niisiis lähme Neriga snorgeldama. Kuna ma eilse kajaki orientatsiooni vahele jätsin, siis pakub kõigile nalja minu kajaki valik ja selle käsitsemisoskus. Nimelt võtsin kogmata lastekajaki, kuhu ma hädavaevu sisse mahun. Ka olen unustanud, kuidas paadist väljuda ja tagasi ronida. Spikerdan teiste pealt ja õnneks saan kogu reisi nii tehtud, et kummuli ei käi kordagi.
Snorgeldamine ise on veidi igav, kuigi kalad on jube nunnud!
Tagasi tulles joon ühe kookose ja võtan supi, et laineid proovima minna. Kahjuks on tuul tõusmas ning lainete asemel kartulipõld. Püüan paar väikest ja siis loobun.

Proovin jälle windsurfata ja täna tunnen end juba kindlamalt ning võtan 6,2 purje. See on nii õudselt raske ja kuigi saan mõnel korral isegi glissi, siis üleüldine purje käsitsemine väsitab mind nii ära, et pean loobuma. Olen õhtul nõudepesus nagunii ja pean kiirustama.
Õhtusöögiks kala, juurviljad, kookosriis ja karrikaste. Kõik ise nullist tehtud. Nämma!
Peale sööki jutustab Neri meile iidsetest maiadest ja templilinnakust, mis asub tema külas. Neri ütleb, et tema maia juured ei olegi kohalikud vaid ta pärineb hoopis Itza maiadest, kes kunagi Mehhikost siia põgenesid.
Meie uus praktikant Zac on samuti maia ja tema on kohalike juurtega Mopan maia.
Magama seekord üsna hilja 20:30

Üles ärkan juba kolmest, helistan Tommile korraks ja siis magan paar tundi veel. Kuni paadi väljumiseni istun whatsapis Tomiga rääkides sest saarel pidi nett katki olema.
Üheksa paiku saamegi minema, kaasas neti tehnik oma perega ja meie kolm külalist.
Sõit on üsna raputav ja natuke tunnen iiveldust. Ka teised jäävad merehaigeks.
Just enne avamerd ütleb üks meie kolmest mootorist üles. Saarele jõuame nüüd hiljem aga olen õnnelik sest meri on liiga mäslev kiiresti sõitmiseks.
Saarele jõudes saan oma vana bungalo Grotto tagasi. Viin kotid ära, tervitan bossu ja ta sõpru ning siis suundun lõunasöögile. Peale sööki selgub, et netti parandada pole võimalik ja peame terve nädala ilma olema. Tehnik tuleb uuesti laupäeval. Ka boss lahkub saarelt nädalaks, et uue saare omanikuga äriasju ajada.

Neri läheb rahvaga snorgeldama, mina pesen nõusid ja hiljem pakin oma kola lahti. Õhtuks tõuseb tuul märgatavalt ja otsustan natuke windsurfata. Võtan harjumiseks väikse purje 4,7 ja endalegi üllatuseks pole oskused kuhugi kadunud ning käed teavad täpselt, mida teha. Glissi ma siiski veel ei saa, oleks pidanud suurema purje võtma. Kui maha tulen on päike juba loojunud.
Õhtusöögiks grillitud krevetid, suvikõrvitsad, ananass ja cashew pähklitega lillkapsas. Jube hea!!
Magama 20:00