Täna magan kogemata peaaegu seitsmeni. Ärgates tõttan kiirelt apelsini mahla pressima ja siis Tommale helistama.
Kuna ilm on täiesti tuuletu ja lainetu, siis pole muud teha, kui sukelduma minna. Elora juba tundiski huvi, kuidas mu sukeldumine edeneb ning päris häbi oli öelda, et peale tema lahkumist ma rohkem vee alla pole jõudnudki. Tegelikult ilmad olid ka ülikehvad.
Igatahes lähen lepin aja kokku ning 8:45 olen kail oma varustust üles seadmas. Natuke närvitsen oma aeglaste kõrvade pärast aga Tyrone alatihti korrutab mulle, et sukeldumine ei ole võidujooks ja ma ei peaks niipalju stressama.
9:10 väljume ja asukohaks on Long Caye sein, ehk siis meie saare tagune riifi äär. Esimene kord ilma instruktori ja abiköieta minna. Minu kaaslast pole samuti ligidal, nii et paanitsen täitsa üksi. Mis siis ikka hakkan usinalt närima ja neelama ning lõpuks jõuan alla teiste juurde. Polnudki nii hull.
Midagi väga erilist me ei näe aga märkimist väärivad batfish, scorpion fish, lizard fish, üks kena lest ja paar vöödilist krevetti. Väga nunnud.
Peale sukeldumist tõmban end päikese kätte kerra ja suigatan tunnikeseks. Üles ärgates olen muidugi punane. Siis lõunasöök ja uus siesta. Kuigi mul pärastlõunaks midagi plaanitud polnud, tahtsin vaid natuke Tommiga rääkida, siis ühtäkki plahvatas peas, et võiks ju uuesti sukelduma minna. Mõeldud tehtud, napilt enne kaht jõudsin kohale. Tyrone oli minu varustuse juba ära andnud aga sebisin omale kiirelt uue. Seekord oli meid kokku 8, nii et paras punt karjatamiseks.
Asukoht sama, mis hommikul. Nägime paari suurt barrakuudat ja üht pirakat nurse sharki. Allaminek läks mul samuti paremini. Kõrvad hakkavad harjuma. Õhku kasutan ikka veel rohkem, kui teised, nii et pean vähe rahulikumalt võtma.
Õhtuhakul tegime taas päikeseloojangu reisi liivaluitele. Saateks kitarr ja Steffi lauluhääl. Väga ilus õhtul.
Kui seda nõmedat põhjatuult ei ole, siis on see saare elu päris kena!

Pildil: Tervitusi vee alt

Täna mul esimene vaba päev peale kaht kuud orjust. Ulala magan 6:10 asemel kuni 6:35ni. No milline luksus ikka kaua magada!!
Siis lähen pressin omale värske apelsini mahla ja kirjutan hommikuse menüü. Ja järgmiseks leian end juba nõudepesu osakonnast Steffile abiks olles. Uups mu vaba päev ei hakka just hiilgavalt pihta. Eks tuleb end rutiinist vaikselt välja harjutada.
Nõudepesu ajal tõttab uksest sisse meie saare manager Charlie koos suurepärase teatega. Cully olevat mind kuni kolmapäevani kõigist töödest vabastanud. Yesssss!!! Selgituseks niipalju, et minu leping oli kaheks kuuks täispalgaga. Viimase kuu teenin % ainult juhul, kui koolitan. Mul on tasuta majutus ja söök aga pean selle eest natuke pisitöid tegema.
Natuke hiljem pistab meie peagiid MJ nina uksevahelt sisse, õnnitleb mind töövaba perioodi algamise puhul aga soovitab mul siiski tänane hommik veel tööpostil olla sest siis on kergem tal jootrahasid jagada. Võtan pakkumise vastu ja ja rügan kuni lõunani. Siis annan ohjad Steffile üle viskan voodisse pikali ja tõmban eriti pika kõne Tomile, kes parasjagu Norra tagasi sõidab.
Kolmepaiku hakkavad mul näpud sügelema ja lähen vaatan välja. Seal vajavad abi ühed lohetajad. Aitan neil ära sehkendada ja siis rigan omale purjelaua üles. Võtan seekord väiksema laua ja 5,2 purje. Eesmärk on kaldastarti harjutada. Tuul on üsna ebastabiilne ja kõigub üles alla aga sõidetud saan päris okeilt. Lõpus harjutan ka kaldastarte. Tänu uuele külalisele Maudile ja tema õpetustele edeneb kõik kiirelt.
Järgmine kord saan juba sügavamas vees harjutada. Lõpetan koos päikeseloojanguga ja jubeda januga, nii et tõmban puuotsast paar kookost kosutuseks.
Õhtul tutvustamisring ja kitarri kontsert!

Pildil: kohalik moto

Hommikul kerge pilvisus aga õnneks ei saja. Aitan jälle Steffit ja siis lähen koorin poistega krevette. Seekord läheb kiirelt, nii et suudan enne hommikusööki isegi Tomiga 15 min juttu puhuda.
Peale hommikusööki hakkame saart riisuma ja sellega läheb kuni lõunani välja. Siis pesen nõusid ja saan jälle Tomiga mõne sõna rääkida. Peale seda riisun jälle ja enne päikeseloojangut teeme reisi liivasaarele meie saare ees. Veame kohale posu toole ja suppidega õlled. Istume ja imetleme pilves päikeseloojangut.
Õhtul töölistele kooki ei jätkugi aga õnneks Tyrone aitab hädast välja ja toob mulle sukeldujate juustukoogi! 

Pildil: päikeseloojangu reis laiule

Neljapäev
Üllatus üllatus taas sajab vihma. Steffi kurdab hommikul magamatuse üle sest tuul lammutas öö otsa. Mul seda probleemi pole sest magasin jälle mereääres.
Aitan Steffil pellerid ja dussid korda teha ning seejärel hommikusöök.
Peale seda hakkame kohe majakesi koristama ning paati ootama. Vana grupp lahkub ja uus tuleb.
Pärastlõunal koristan natuke veel majakesi ja kell 15:00 võtan supi ning lähen surfama. Esimene kord kahe kuu jooksul ilma tuuleta. Ei puhu mitte üht sekundit meetris. Lained on väga ilusad ja puhtad. Alguses olen üksi, kuid õhtupoole ühinevad ka Mj ja Steven. Meie kaks giidi. Mj on väga hea surfar.
Kokkuvõtteks olen üle 3 tunni lainetes ja maha tulen alles siis, kui mitte midagi enam ei näe, ehk siis ammu peale päikeseloojangut 18:20. Parim sessioon eales!!

Pildil: supi surfajad

Öö otsa sadas jälle vihma ja tuul lammutas väljas nagu põrguline. Seekord olin targem ja kolisin magama oma vanasse majakesse mereäärde. Siiani tuul ei jõua ja ka vihm ei kolista niimoodi vastu katust sest kõik on palmilehtedest. Vaene Steffi, kes seal Tortugas kannatama peab.
Hommikul on endiselt eriline koerailm. Vihma valab lihtsalt halastamatult ja kõik siblivad vihmakeepides või prügikottides ringi.
Kuigi magan hästi olen ikkagi kuidagi energiavaene ja ei viitsi ei koolitama ega ka ise sõitma minna. Tuul pole samuti nii tugev, kui eile. Hoolimata kõigist vabandustest tunnen ikkagi raskeid süümekaid sest patt on tugevat tuult kasutamata jätta!
Peale lõunasööki, palub üks noor vallaline New Yorgi kinnisvara hunt Mark mult koolitust. Hüppan kohe rõõmust lakke sest viimasel ajal olen ainult vanureid koolitanud ja mul on sellest täitsa kopp ees. Siia saarele väga palju noori ei satu. Kui, siis paarikesed ja pered. Enamus külalisi on 50-85.
Kell 14:00 hakkame Markiga pihta ja uskumatul kombel tuleb ka päike välja ja tuul ühtlustub. Kuna see on ta viimane päev ja rohkem tunde võtta ei saa, siis panen kohe alguses tempo peale, et koolituse lõpus lauda ka proovida saaks. Mark arenebki ülikiirelt ja saame lauda ka kasutada.
Õhtuks on plaanitud väike lahkumis ja tantsupidu. Kahjuks Steffiga oleme nõudepesus ja ei saagi peoga ühineda. Kui lõpuks pääseme teeme mõned dringid ja hüppame onnist onni ning tantsime hilisõhtuni.

Pildil: Triina ja õpilane Mark

Normaalselt magada saan kuni keskööni, siis jõuab kauaoodatud põhjatuule front kohale. Puhangud kuni 16m/s ja hoovihm, mis hoolimata suletud ustest ja akendest ikka oma tee minu onni leiab. Toas on nii tugev tuul, et isegi teki alla varjumisest ei piisa.
Hommikupoole on purgaa kõvasti kukkunud aga mitte täielikult ja välja kuulutatakse Triina ja Steffi loheshow kell 9:00
Vihma valab nagu oavarrest ja koos vihmapilvedega ka tuul tõuseb. Rigame mõlemad 9m2. Peale saades nagu ei tundugi tuult eriti palju. Üle ei käi ja head hangtime'i ka ei tule. Ainult mõne karmima vihmapilvega tuul tõuseb aga siis on nähtavus ka null ja keegi kurat ei näe, kui kõrgele me lendame. Enne 11:00 tuul kukub juba niipalju, et saan surfikaga välja minna ja natuke vanu trikke harjutada. Lõpuks, kui veest välja saan olen surmväsinud. Söön lõuna ära ja siis helistan Tommile, et koduseid uudiseid kuulda. Poole kõne pealt hakkan aga nokkima ja pean tudupausi tegema. Tavaliselt ma 2h lohesessioonist nii ära ei väsi aga arvan, et organism tegeleb alles viirusest taastumisega ja energiavarud on piiratud. Peale siestat saan Tommi taas kätte.
Õhtul pesen nõusid.

Pildil: Rassin läbi hoovihma

Öösel magan hästi ja tunnen end hommikul palju paremini, kuid mitte siiski 100% tervena. Kurk on endiselt veidi kähe ja mandlid paistes. Koolitama ma veel minna ei julge sest, kui pean palju rääkima või vees karjuma oleksin õhtuks hääletu. Loivan niisama ringi ja teen pisemaid töid ning tukastan iga natukese aja tagant.
Õhtul on Marki sünnipäeva tähistamine aga sünnipäevalaps kohale ei ilmugi. 

Pildil: Erakkrabid kaevavad end enne suuremaid torme maasse

Sõnusingi ennast ära! Öösel läksid kõik kanalid umbe ja palavik tõusis samuti. Sain kõvasti voodis või õigemini higipitis väherda ja omaette töinata. Esimest korda mul kahe kuu jooksul nutta. Tavaliselt töinan uues kohas juba esimestel nädalatel. Mitte niivõrd haiguste vaid kohanemisraskuste pärast.
Niisiis luban omale selle väikese nõrkusehetke sest üleüldiselt olen olnud väga tugev. Võibolla isegi liiga ja keha ütles: "stop, aeg maha!"
Siiski stressan hommiku pärast sest meil on terveks päevaks koolitused plaanitud. Raske on teistele oma nõrkust tunnistada. Esimesena ütlen Steffile, siis MJ ja seejärel Charliele, kes kohe mu temperatuuri mõõdab. Kraadid on fahrenheitides ja numbriteks 99,3, mis Charlie kohaselt on väike palavik. Ta paneb mu kohe voodireziimile, millega ma heameelega nõustun. Õnneks just enne üheksat kukub tuul ka täiesti ära, nii et olen pingest vaba. Ka pärastlõunal pole eriti tuult ja see annab mu stressavale ajule veel pingelangust. Õhtuse nõudepesu saan Stefiga ära vahetada ja uskumatul kombel olen saanud ühe päeva saarel veeta peaaegu täiesti töövabalt. Esimest korda kahe kuu jooksul!!
Õhtuks söön ainult porgandit sest miski muu ei lähe alla.