Hommikul ärkan üsna hilja 6:30 ja proovin kohe Tommale helistada, et kuulda kas ta ikka veel elus on. Kõik laabub hästi ja Annud on juba laevale jõudnud.
Söön hommikuks hunniku puuvilju, mis eile ostsin ja siis asun Maryt ootama, kes lubas mind 8:00 immigratsiooni viia. Ootan tunni, ootan kaks. Maryt mitte kuskil. Helistan ja kuulen, et Mary kusagil panga sabas. Yea right... Nagunii magab kodus. Lõpuks ta siiski saabub ja saan oma viisat pikendama minna. Saba on lühike ja peaaegu tunniga olen väljas. Lõunapaiku saadame Phili lennujaama ja siis asun ise ka tegutsema. Käin poes, pesen pesu ja seejärel üritan goprost videosid kätte saada ja neid dropboxi laadida, et oma esimestele õpilastele saata. See aga kujuneb kolmepäevaseks missiooniks ja lõpuks isegi võimatuks missiooniks. Ostsin omale eestist viimasel hetkel kasutatud gopro, mille akud on üsna pasad ja kogu kaamera kuumeneb wifit kasutades üle koguaeg. Hädavaevu saan mõned klipid oma tahvlisse aga kuna neti ühendus on nii kehva, siis üles laadida ma neid ei suudagi. Olen frustreeritud sest kaotan kogu sellele n****ile niipalju aega. Päeviku üles laadimine võtab ka terve igaviku sest tahvlis ega telefonis mul enam ruumi pole ja pildid on kõik igalpool dropboxides ja google draivides laiali, siis kogu selle ooperi orkestreerimine võtab terve sajandi. Juba vihkan seda kauaigatsetud interneedust. Ajab lihtsalt mõttetult närvi ja hoiab sind toas kinni. Uhhh
Õhtuks kutsuvad Sean ja Alyssa mind välja sööma. Lähme liibanoni restorani (Sahara grill) seekord. Mis näeb ka rohkem söökla moodi välja aga toit meeldib mulle rohkem, kui eilne india. Ka hinnad on soodsamad. Veedame toreda õhtu naerdes. Nad on ülitoredad ja üsna sarnased mulle ning jututeemasid jätkub küllaga. Sean on endine allvee lõhkekehade demineerija ja Alyssa on advokaat. Mõlemad on Kanadast ja elavad Vancouveris. Jään neid igatsema!!