Reede hommikul ärkan kerge stressiga sest täna saabub bossu naine ja ta palub mind spetsiifiliselt endale lennujaama järgi. Ma pole just parim Belizes liikleja. Samuti pean oma toa talle loovutama...
Õnneks on sinnani tykk maad aega sest lend saabub alles 15:30
Niisiis võtan hommiku vabalt ja naudin üksindust, teen pika kõne Tommile ja siis asun jälle oma gopro failidega pusserdama. See võtab taas terve mu aja ja närvid. No mitte kuidagi ei saa neid kuhugi üles ja saadetud.

Enne, kui Berniceile järgi lähen, helistatakse kohalikust supermarketist, et ma olla tseki valesti kirjutanud. Lähen ajan selle korda ja siis panen lennujaama poole ajama. Kuigi tee lennujaama on üsna lihtne ja Mary sõnul on tee viitasid täis ja mul pole võimalik mööda panna, siis ühtegi viita ma kusagil ei näe ja panen ikka täie pasaga mööda ja lõpuks kulgen kusagil tühermaal keset väikseid külasid. No sellist lennujaama teed ma küll ei mäleta. Olen oma sihtpunktist päris kaugel ja tagasi sõitmine võtab oma pool tundi. Otsin pingsalt lennujaama viitasid aga mida pole seda pole. Lõpuks keeran lihtsalt ühest suuremast ristist alla ja uskumatul kombel see mind lennujaama viib. Bernice juba ootab väljas. Õnneks mitte veel vihane aga üsna ärritunud sest ta tahab saarele uut jänkut osta ja turg pannakse kohe kinni. Kiirustame tagasi aga jänist ei saa.
Õhtul lähen MJga Biltmore hotelli sööma, et meie uue grupiga tutvuda. Rahvast on palju ja silme eest võtab kirjuks. Sätin end strateegiliselt tiinekate vahele istuma sest need on häbelikud ja ei taha eriti jutustada. Loodan lihtsalt pääseda aga nagu kiuste istub minu vasta üks USAs elav briti härrasmees Simon, kes juhtumisi on ka lohesurfar. Niipalju siis minu vaikusemomendi nautimisest...