Hommikul traditsiooniliselt vara üles ja asun oma viimaseid Belize hetki nautima. Ega seal tegelikult midagi nautida pole, nagu ikka käib koguaeg mingi ehitus müra ja seda rikastavad veel omakorda närviliselt klähvivad koerad. Päike on kuum ja linn kuivab hommikusest kastest kiiresti ja mattub taas tolmu sisse. Söön kiire hommikusöögi ja siis tõttan kookosmehe juurde poodlema, et ma jumala eest oma viimastel hetkedel ei peaks pudeli või kraanivett jooma vaid ikkagi hinnalist kookos nektarit. 

14.15 väljub mu lend, nii et pean 12 paiku lennujaamas olema. Mary sugulane Ryan on nõus mind lennujaama transportima. Hellitan ka lootusi Kyle´i seal näha sest ta pidi 12.15 lennuga USAst saabuma. 

Kuna mul seoses ülekaalus lauakotiga väike stress on, siis napsab Ryani auto ülikülm konditsioneer mu kohe rajalt maha. Tunnen, kuidas lümfid juba üles paistetavad. Lennujaama jõudes lähen lauakotti kaaluma ja selgubki, et olen mitme kiloga üle. Minust kõnnib mööda üks kavala näoga tüdruk küsides kas ma olen lohesurfar. Vastan "jah". Seepeale hoiatab ta mind, et mu lauakott mitte grammi ka üle lubatud määra ei oleks. Mis siis ikka viskan poomid kõik käsipagasisse ja saan kilod maha ja koti ära antud. Nüüd aga pean 12 kilost käsipagasit seljas tassima...

Edasi vaatan välja lootsuses Kyle näha. Ryan tiirutab endiselt ümber lennujaama parkla teda oodates. Lõpuks poiss saabubki ja saan tere ning headaega öelda. Kohe läheb ka mu enda lend välja. Sihtkohaks Miami ja 4h peatus. Lennujaama konditsioneer on nii külmaks keeratud, et isegi kui kõik oma riided selga panen lõdisen ikka. 

Edasi 10h lend Helsingisse, kus mind vastu võtavad õde Kaire ja tema mees Madis. Kuna mul on Helsingis 18h stop, siis saan nende juures ööbida. Kaire on palavikuga hädas ja ega mul endal samuti pikka pidu enam pole. Hoian veel viimast energiat kokku, et ikka kodus korralikult haigeks jääda saaks.

Seiklus lõpeb järgmine päev kell 16.00 koju Häädemeestele jõudes. Ahh kui tore on jälle kodus olla ja Tommi kallistada