Magan öösel õnnist und aknad Honduurase poole lahti ja ei pane tähelegi, et uksetaga käib suuremat sorti purgaa. Põhjatorm on lõpuks kohale jõudnud. Hommikuks peaks mul paar õpilast olema ja olen natuke närvis sest, kui tuul järjest tõuseb, siis läheb mul koolitusega raskeks. Samuti on tugeva tuulega parvega võimatu tagasi tulla, mootor on liiga nõrk. Õnneks juhtub ime ja Kate ning Brian ei tahagi enam koolitust. Hüppan rõõmust lakke ja jooksen kohe omale lohet üles rigama. Puhub üle kümne ja pumpan 9m2 täis. Kuna ma enda 9m2 kaasa ei võtnud, siis kasutan kooli Cabrinhat. Õnneks on neil üks tutikas.
Sõidan veits üle tunni ja woo mõõdab parimaks hüppeks 11,3m. Sellega ma rahule ei jää. Hoian kõhulihaseid õhtuseks sessiooniks sest tuul peaks veel tõusma. Peale lõunat läheb üks meie külalistest, Sam, sõitma ja pean tal silma peal hoidma. Teispool kallast kutsub divemaster mind viipekeeles sukelduma. Neil on ainult üks sukelduja ja mul kihvatab päris korralikult. Heameelega läheks aga pean kohusetundlik olema ja lapsehoidjat mängima...
Kui Sam maha tuleb lähen ise peale ja lendan nii, et selg ragiseb. Tuul on tugevam, kui hommikul ja kohati nagu käiks isegi üle. Siiski paari meetri jagu tuult kannataks veel. Loodame hommikuks 16m/s.
Õhtusöögiks snapper ja hautatud suvikõrvits. Nämma!