Hommikul kuulen sukeldujate poolt juba kell 5:00 äratus pasunat. Neil on täna ekstra varajane start. Mina aga magan rahus edasi ja 6:10 kui välja lähen on nad just otsad kailt visanud ja mootorid käivitanud. Lehvitan aga pimedas ja palmide varjus ei näe mind keegi. Nuuh mis siis ikka longin pellereid koristama. Peale seda nõudepessu ja sealt otse randa vetikat riisuma. Täna uus grupp tulemas ja rand peab nagu prillikivi välja nägema. Lucy läheb vana grupiga snorgeldama, Mj, Neri ja mina jääme rannapeole. Mj ajab paadi välja, et mootori abil kogu vetika hunnik minema peletada. See meetod toimib ülihästi ja 3 tunniga on meil rand puhas. Kõik see hulpiv jama on nyyd sukeldujate plääzil. Aga mis meil sellest?
Peale vetika odüsseiat lähen koristan kähku vajaminevad bungalod ja siis jälle nõudepessu ja sealt vahepeal paadist asju maha laadima ja siis jälle nõudepessu ja lõpuks saan momendi, et lõunat ka süüa. 14:00 lõpetan nõudepesu ja siis olen läbi kui läti raha. Teen Tomsikuga videokõne ja saan päris palju naerda ning head energiat.
Õnneks Luis minu abi snorgeldamisel ei vaja, nii et saan pärastlõunal natuke hingata. Vajun voodisse rahunema. Kaua ma vedeleda ei saa sest piinamas on süümekad selle üle, kas keegi äkki jälle mõtleb, et ma aind logelen. Lähen longin vähe väljas ringi. Teen omale ühe kookose, parandan windsurfi purje ära, panen nõud ära, teen punshi ja kirjutan menüü. No kui keegi nüüd peaks veel hädaldama, siis ma ei tea küll...
Üldiselt see aasta on Luis minuga üli sõbralik olnud. Eelmine aasta ta vihkas mind täielikult ja siunas koguaeg teistele taga. Nüüd järsku on ta üks leebemaid giide. Isegi Mj kiusab mind see aasta rohkem.
Õhtusöögil teen enda ja lohesurfi tutvustuse aga ühtegi õpilast ei õnnestu saada. Millest mul väga kahju polegi. Mul ongi puhkust vaja!