Järjekordne märja koera päev... Ainuke asi, mis sellesse kõigesse natuke päikest toob on tugev tuul. Juba nädal tagasi ennustati tänaseks 15m/s, nii et olen huviga oodanud ja omaette unistanud, millist lohet täpselt kasutada. Puhub siiski natuke vähem, kui 15m/s ja 7mest mul pole mõtet kurjaks ajada.
Peale hommikusööki (8:30) lähme kohe Doniga peale. Tema võtab alustuseks 6,7 purje ja mina rigan oma 9m2 lohe. Alguses tundub tuul kuidagi lahja ja ma ei saa end kuidagi resziimi. Seedimata hommikusöök annab ka hirmsasti tunda ja meelde tulevad Panama, Nitro City ajad, kus ma alati ilgelt pugisin ja peale seda kohe lohetama läksin ning terve sõidu üles ja alla rändava maohappega hädas olin.
Lõpuks tuul tõuseb ja saan täitsa arvestatavaid kõrgushüppeid. Don vahetab oma purje 6,1 vastu. Mina lõbutsen edasi ja teen ka tiiru vastassaare juures ankrus olevatele katamaraanide juurde. Mind juba kaugelt märgates kogunevad kõik seilajad pardale mulle lehvitama ja pildistama. Teen neile kiire lohesõu, lehvitan hüvastijätuks ja kiman oma laguuni tagasi, mis peale vastassaare ristlainetuse jumalast flätt nüüd tundub. Skoor
Üheltmaalt Don väsib ära ja tuleme mõlemad maha. Oleks saanud end täiesti ribadeks ka tõmmata aga pean natuke energiat pärastlõunaseks koolituseks jätma.
Peale eriti kobedat lõunat (grillkana, kõrvits, salat ja kaks tükki kookospirukat) on aeg kalipso jälle üll visata. See märg kalts pole üldse vahepeal kuivanud ning protsessi leevenduseks ajan hoopis ennast kuumaks. 20 kätekõverdust ja 35 kükki.
Väljas on ikka veel täielik koerailm aga koolitus ootab ja tuul tuleb ära kasutada. Seekord sõidab Don juba päris ilusti!
Õhtul keerab tuul kirdesse ja toob kauaoodatud 2°C soojema ilma. Jee... Vihma tuleb aga edasi.

Pildil: Katamaraanid tuulevarjus otse minu onni taga