Sõnusingi ennast ära! Öösel läksid kõik kanalid umbe ja palavik tõusis samuti. Sain kõvasti voodis või õigemini higipitis väherda ja omaette töinata. Esimest korda mul kahe kuu jooksul nutta. Tavaliselt töinan uues kohas juba esimestel nädalatel. Mitte niivõrd haiguste vaid kohanemisraskuste pärast.
Niisiis luban omale selle väikese nõrkusehetke sest üleüldiselt olen olnud väga tugev. Võibolla isegi liiga ja keha ütles: "stop, aeg maha!"
Siiski stressan hommiku pärast sest meil on terveks päevaks koolitused plaanitud. Raske on teistele oma nõrkust tunnistada. Esimesena ütlen Steffile, siis MJ ja seejärel Charliele, kes kohe mu temperatuuri mõõdab. Kraadid on fahrenheitides ja numbriteks 99,3, mis Charlie kohaselt on väike palavik. Ta paneb mu kohe voodireziimile, millega ma heameelega nõustun. Õnneks just enne üheksat kukub tuul ka täiesti ära, nii et olen pingest vaba. Ka pärastlõunal pole eriti tuult ja see annab mu stressavale ajule veel pingelangust. Õhtuse nõudepesu saan Stefiga ära vahetada ja uskumatul kombel olen saanud ühe päeva saarel veeta peaaegu täiesti töövabalt. Esimest korda kahe kuu jooksul!!
Õhtuks söön ainult porgandit sest miski muu ei lähe alla.