Öö otsa kallab vihma ja tänu sellele on mu uni üsna katkendlik. Ärgates ootab mind järjekordne sombune ilm. Millegipärast olen ise ka viimasel ajal päris sombune olnud ja raske on naeratust näole manada. Ei teagi, millest see tuleb sest tegelikult on kõik meie külalised ülitoredad inimesed ja mulle meeldib nendega aega veeta. Kahju ainult, et nad nii viivuks siin on.
Muret teeb ka see, et ma kohalike giididega väga hästi läbi ei saa. Nad on koguaeg kambas ja ajavad mingeid omi asju. Praegu on mu parimateks sõpradeks boss ja ta vennapoeg Kyle aga nädalapärast on nad juba läinud ja siis jään kohalikega üksi.
Hommikusöögi ajal valab nii jubedalt vihma, et boss koolitusplaanid maha matab. Võtan siis vabalt ja aitan köögis toimetada ja poistel nõusid pesta. 8:50 tormab Kyle kööki ja käseb mul üheksaks valmis olla sest lähme koolitama. Kiirustan kohe hambaid pesema ja kalipsot selga ajama. See pole eilsest üldse ära kuivanud sest õhuniiskus on stabiilselt 90%. Kena!
Kuna ilm on siin kapriisne nagu Madonna, siis kahe instruktori peale võtame kaasa kaks 15m2, kaks 12m2 ja igaksjuhuks viskame kõige peale ühe 9m2. Mida ma isegi paadi jaoks üles rigada ei viitsi sest olen üsna kindel, et sinnamaale tuul ealeski ei jõua. Aga ülla ülla mis juhtub. Kohale jõudes puhub 13-14m/s. Tüüpiline noh!
Rigan siis oma tüdrukutele 9m2 ja Kyle võtab Ankile 12m2. Loomulikult tuul tõuseb veel ja kõigil käib retsilt üle. Kyle pakib oma lohe kokku, mina võtan 9m2 ja asun hangtaimima (head tuult ei või raisku lasta). Mõne aja pärast loovutan lohe Ankile ja asun teda õpetama. Siis juba tuul langeb ja asume koduteele. Kuna oleme uues kohas siis saan paadi sõidu asemel downwinderi oma saarele teha.
Pärastlõunal tuult pole ja selle asemel on kookose loeng. Aitan poistel kookoseid korjata ja platsi puhtaks teha. Muidugi kaanin terve maotäie kookosvett samuti.
Peale seda tõttan sup surfama, et kere külma dussi jaoks soojaks kütta. Surf on ainuke sport siin, mis mul vere liikuma suudab panna.