Täna siis lõpuks tuul ja peale hommikusööki sain kohe koolitama minna. Seekordseks õpilaseks Dan, kes enne medõeks hakkamist oli olnud langevarju instruktoriks. Kuigi tegemist oli algajaga haistsin kerget koolitust ja viskasin laua ka varustuse sekka ning kimasime laguuni. Ilm mõnus, tuul paras 12m2 lohele. Kohe, kui Dan poomi puudutas sain aru, et tegemist on vana lendajaga. Tuhisesime kiirelt kõigist harjutustest läbi ja jõudsime isegi lauaga mõned katsed teha. Pooleteise tunniga lauale. Päris muljetavaldav!
Peale lõunasööki läksin teise õpilase Davega laguuni. Kuna päike siras hoolega ja hommikul hakkas mul kalipsoga palav (3/2 prolimit shorty) siis otsustasin seekord vaid bikiinide väel minna. Aga mis juhtus? Täpselt sama mis siis, kui mina pesu pesen. Jumala selgest taevast hakkab sadama. Loomulikult nii kui me olime laguuni jõudnud kadus päike ja taamalt sõudsid meie poole mustad vihmapilved. Lootsime kerget vihmasabinat ja tormi kiiret möödumist aga lõpuks juhtus nii, et tuule suund muutus ja torm tassis meid avamerele ja sügavasse vette. Vihm oli nii tugev, et me ei näinud ühtegi saart ega ka oma parve enam. Tegime self rescue ja tormi möödudes ujusime laguuni tagasi. Jumal tänatud, et need purgaad suht kiirelt siin mööduvad olime vast 15-20 min seal pilve sees lõksus.
Rohkem me ei riskinud ja sõitsime saarele tagasi.

Pildil suvaline katamaraan vihma kiuste meile head tuju toomas