Täna on tripi kõige erutavam osa. Maaalustes koobastes mööda jõge kajakkimine. Ausaltöelda ei oska ma midagi oodata. Puudub igasugune ettekujutus, kuidas see kõik välja nägema hakkab. Aga ongi tore üllatus.
Ärkan 6 paiku ja kell 7:00 sööme hommikust. Selle hotelli toidud on kuidagi eriti nigelad ja täit rahuldust mu magu ei saa. Ainult jäätis on neil hea ja ports päris korralik.
Niisiis kaheksa paiku sõidame välja ja peale tunnist kimamist jõuame keset apelsini ja greibi välju. Neri väidab, et siit meie seiklus pihta hakkabki. No ma ei näe mingeid koopaid ega jõgesi kusagil. Olen nõutu. Hetke pärast ilmub välja üks pisem pickup, mis kajakid omale sleppi võtab ja meid autokasti kupatab. Jätame bussi maha ja loksume mööda apelsini istandust dsungli poole. Terve väli lõhnab nii magusalt. Apelsinid õitsevad. Tee peal näppame lõunaks mõned tsitruselised omalegi. Ületame kaks väiksemat oja ja siis jõuamegi dsungli äärde. Siin jätab pickup meiega hüvasti. Edasi peab iga mees ja naine oma paati ise tassima. Lohistame kajakke oma 100-150m ja lõpuks jõuame väikese veesilmani, mis kuhugi kaljude vahele kaob. Mõtlen omaette, et kuidas me kõik sinna väikse kraavi sisse küll ära mahume?! Siis aga teeb Neri meile põhaliku tutvustuse ja tassib oma paadi üle väikse kaljuserva. Aitan teistel samuti üle ronida ja paatidesse istuda. Seejärel ootab meid üks kitsas madal ja pime avaus, kuhu Neri kohe vapralt sõuab. "Lights on" hüüab ta. Paneme tuled põlema ja libiseme vaikselt sügavamale. Jõevool viib meid järjest edasi kuniks seljatagant enam valgust üldse ei paista. Oleme pilkases pimeduses. Vesi tundub üsna madal olevat ja kalju lagi samuti. Kõrgematel kohtadel on suured stalakmiidid. Ja sealt tilgub parimat vett, mis ma eales saanud olen. Nii pehme!
Meie koopaseiklus kestab 5h ja enamus sellest oleme pimeduses. Aegajalt on mõned aknad koobastes võis siis sisse kukkunud laed, kust lopsakat dsunglit ja kirgast valgust näeb. Mehhikos hüütakse neid "ce notteks", siin lihtsalt akendeks või aukudeks.
Lõunat sööme kahe kalju vahelisel alal, et natuke päikest oma kehadele püüda.
Reisi lõpetame veidi enne kolme. Mis kogu seikluse ekstra väärtuslikuks tegi oli see, et tänu Neri tutvustele saime sellistes koobastes sõita, kuhu muidu tava turisti ei lasta. Tänu sellele ei kohanud peaaegu kogu oma reisi vältel kedagi teist jões. Privaat tuur!
Kohe peale seda kimame Belize citysse ja viskame inimesed hotelli maha. 18:30 sööme nendega õhtust ja siis lähen tuttu ning magan nagu nott.

Pildil: koopagäng