No nii, elu esimene lohesurfi hooaeg parameedikute abita läbitud (kuigi olen neid rannas ühe kaassurfari juures askeldamas näinud). Nüüd siis õige aeg eelnev elu kokku võtta ja päevikusse esimene sissekanne teha.

Saaga algas juuli kuus, kui seadsin sammud Salmistu randa, esimesse klassi. Augustiks oli triibutamine selge ja IKO tunnistus taskus. Loomulikult olen ise üliandekas kuid tegelikult tuleb siinkohal tänada Askot, kes mind koolitas ja kellelt esimese varustuse ostsin. Kui asjalikku surfijuttu vaja ajada või niisama nõu küsida, siis valin ka tulevikus tema numbri.

Algajana väga mingit eksreemi ei korraldanudki. Kord unustasin leashi poomi külge kinnitamata ja siis pidin lohet mööda Mändjala randa taga ajama. Õnneks oli õhtune aeg ja inimesed, kes kaldal naersid olid omast seltskonnast. Teine case oli siis, kui suure hooga kellegi kalavõrkudesse sõitsin. Lohe jäi korraks mingi võrguvaia taha kinni ja jalad vajusid ka läbi võrguseina. Midagi ohtliku polnud, lihtsalt väike ehmatus. Veidi põdesin teiste sõitjate vahel sõelumist, kuid see tuli kuidagi iseenesest. Reeglid on väga lihtsad ja lohed mahuvad ka kuidagi väga loogiliselt üksteisest mööda. Surfarite kohta peab üldse tunnistama, et üle keskmise lahedad tüübid. Alati abivalmis ja lahkelt soovitusi jagama.

Midagi negatiivset ka. Kõige rohkem vihkan lainetes laua otsimist ja bodydragi. See võtab alati nii krdi kauaga aega ja kuna pea on sellel ajal suht veepiiri lähedal siis lained uputavad kõik hingamisteed ära. Hüppeid harjutades lendas laud vahel ikka mitu meetrit üles tuult. Kõige rohkem on kahju sellest ajast, mis kulub laua kätte saamisele. Kui veel vesi juhtub külm ka olema, siis on ikka täiesti närv sassis. Avastasin enda jaoks veidi kiirema variandi, kuidas üles saada. Lasin lohe zeniiti ja ujusin selili laua poole. Tõenäoliselt keegi teine nii ei tee, aga minu jaoks töötas see variant paremini, kui sikk-sakki lastes.

Statistika mõttes sai kõige rohkem sõidetud Mändjalas ja Laulasmaal. Mändjala ongi üks minu lemmik randadest, Kakumäe teisel kohal. Lahedad kohad on veel Kaugatoma (Saaremaal) ja Roosta. Pärnu ja Hiiumaa jäid kahjuks avastamata.

Kohe kohe algab kauaoodatud lumelaua hooaeg. Tänu lohele saab selle hooaja väga pikaks venitada. Õnneks on mul nüüd aastaringselt mänguasjad olemas