Katariina kohta levivad õudukad nagu Cabaretel La Boca kohta, pole ka ime, isegi tahaks seal aint oma poisssõbraga lohetada 
Tegelikult ülilahe koht, pikalt madal flätt ja pilt nagu The Kiteboarderi paberväljaandest. Algul ehmatas adru hais, aga Jane lubas, et see koristatakse ka varsti ära.
Tuul oli eriti mõnus ühtlane. Susse-kindaid-mütse polnud ka vaja, oleks seda teadnud, oleks ammuuuu selle veehooaja Eestis avanud
Foto: Asko Elken
Cabaretega on El Gounal ainult niipalju ühist, et kui juba nädal surfatud on, siis ööklubi WC järtsis peeglisse vaadates, avastad, et pruuni nägu "kaunistavad" valged kulmud.
Esimestel päevadel olin seega pettunud, Jane oli El Gouna ümber oma juttudega lausa müstilise aura loonud Tegelikkuses oli isegi 3/2 kalipsoga vees külm ja õhtuti tuli igatsus jope järgi. Mõõna ajal, täpselt keset päeva, oli surfiala mitu tundi ilma veeta ja sõita oleks saanud ainult kaugel sügavas vees. Kuna tuul on side shore, siis sinna me ei kippunud, nii me siis lihtsalt raiskasime tuult
Ülejäänu osas olen Jane poolt. Tuul on super, esimesel nädalal puhus iga päev ca 24-30 knotsi, sellest ka jahe ilm, sest tuul puhub ööpäevaringselt. Päeval põhjast. Teisel nädalal oli rahulikum, tuult 12-20 knotsi. Ruumi sõitmiseks kilomeetreid ja mis peamine, vesi madal ja sile, trikiõppimiseks ei ole seni paremat spotti kohanud
Reisi parim osa, peale tuult, oli seltskond, kõik olid nii lahedad, et kannataks iga kell isegi luurele minna!
Suusahulluse( jaanuaris 115 km) vahel 1h lõpuks lohega Jüri põllul.
Superluks, kõik on järvedele ja mujale põldudele kolinud, Kaiga kahekesi triibutasime.
oli sporti täis, loodetavasti saab kogu 2013 samasugune olema 29.12. 8km suusatamist Nõmmel, 30.12. Kai ja Reigo kodupõllul lohetamist ja 31.12. Jüri põllul lohetamist, väga lahe oli jälle Tallinnas olla ja vanu sõpru-tuttavaid kohata
Paluks nüüd ainult uut pehmet valget lund ka juurde!
Veehooaja lõpetasin 01.11.12 ja lumehooaega alustasin 05.12.12. Päikeselised päevad Talv on ka eriti kaunilt alanud
ilus pilt
Katrini tehtud
29.10. Lähen lihtsalt surfama (for the sake of my knees ) Päikeb paistab, tuult 8-10m/s. Esimesest lumest pole rannas enam jälgegi ja kui varasemad oktoobrisurfid on meelde jäänud pigem enese piinamisena, siis täna on tõesti vaid tunnike puhast rõõmu. Pluss õppisin tõrksat uuesti taltsutama, mille üle on ülim rõõm. Peale viimast valusat kukkumist, olin lootuse kaotanud.
24.10. Viimane surf sel aastal, nädalalõpuks lubab ju lund ja ega pärast seda enam vette ei lähe kohe kindlasti. Öörile jõudes, hakkab sadama ka veel. Mingi kurat ajab mu ikka autost välja ja käsib lohe täis pumbata, Kesa pistab vahepeal pea autost välja ja soovitab see pull lõpetada, pöialt taeva poole viibutades. Olen liinid ka juba lohe külge sättinud, kui Reet saabub. Nüüd lülitab Kesa kiiresti istmesoojenduse välja ja hakkab oma lohe täis pumpama. Kahele naisele ta alla anda ei kavatse Raske on ainult see osa, kus tuleb end vette sundida, tegelikult on mõnus, täpsemalt vb; karastav
19.10. Kai ja Reigoga on juba nädala alguses prognoosi vaadatud ja viimane SW- (surfi ja veini) laager sel aastal kokku lepitud. Perekond Torstenbergid on küll soojakraadid Itaaliast kaasa toonud, aga tuult püüame pool päeva ja alles Sõrves saame kalipsod märjaks. Veiniga mingeid komplikatsioone õnneks ei teki
Nii nagu teadjamad lubasid, täpselt kolm nädalat läks, kuni murtud ribid end enam tunda ei lasknud. Sellegipoolest õnnestus mul oma "surfipuhkust" kahe nädala võrra pikendada. Kukkusin Tõrukese "1001 öö muinasjuttude" järgi kujundatud maja teiselt korruselt esimesele...uups kui piinlik ...
Reedene tuul oli masendav, au ja kiitus kõigile, kes puhangutes ellu jäid ja kaastunne noormehele, kes Hiiumaal vist päris valusa kogemuse osaliseks sai Ise tegin tiibeti harjutusi, küpsetasin õunakooki ja kuulasin tuule ulgumist kaminatule ääres...
Laupäeval päike paistis ja tuul ka päris kenasti puhus. Randa jõudes ei olnud tegelikult seda entusiasmi, mida arvasin olevat, ajasin oma katkise 5/4 kalipso alla suvekalipso ja tundsin end nagu oleks võitluskoeri treeniv topis, painduvust jätkus vaevu luku kinni tõmbamiseks.
Võibolla oli asi liiga pikas vahes, aga mingit positiivset emotsiooni sel päeval ei saanud ja otsustasin surfivarustuse ebameeldivama osa (kalipsod, sussid, kapuutsid) pööningule viia ja IKO tööpakkumisi uurida.
Mingi "surfikurat" ikkagi toimetab, pühapäeval pakkisin peale lõunat asjad autosse ja vees olin oluliselt kiiremini, kui eelmisel päeval. Kõik tundus palju helgem, sussid ei seganud, kalipso oli ka järele andnud ja totakas hirm uuesti valusalt kukkuda hakkab ka vaikselt järele andma
Muide need harjutused on tõsiselt head
