Kuu alguses tundus, et võib hooajale joone alla tõmmata, tühjagi! Liiga soe ja liiga tuuline on veel, et aamen öelda. Üle pika aja vaatasin prognoosi neljapäeval ning kõik märgid näitasid, et täna on see päev ja nii oligi. Hommikul sadas, nii nagu prognoos lubas, tuul eldelast, nii nagu prognoos lubas, kell 1 sadu läbi, nii nagu prognoos lubas, pool 2 pilved hõredamad, nii nagu prognoos lubas. Oli aeg kõnesid teha - erilist motivatsiooni kellegi häälest ei kostunud. Eriti umbusklik oldi jutu peale, et kell kolm päike paistab, tuul läänest ehk Vääna laks. Jan oli siis piisavalt mees ja lubas purjelauga kampa lüüa.

Korralik kumm selga ja vette minek. 9 Envy oli täpselt paras, kuid sussidega sõitmine vajas harjumist. Lained olid korralikud, paar korda õnnestus rulli jääda, kuid mõne aja pärast oli tuttav enesekindlus tagasi ning võis laineid võtma hakata. Väga hea laupäev, õhtu lõpetuseks saab veel õunakooki ka.

Igaks juhuks ei ütle, et hooaja viimane kord oli..

Ausalt öeldes ei tahtnudki sellest kolmapäevasest sõidust midagi kirjutada. Jube sitt on lugeda, kuidas kõik oma päevikutes ja netiavaruses kilkavad, et kui hea päev täna väänas oli. Ja mis mul oli. Ei saa just öelda, et oleks mingi eriti sitt päev ja tuju null, aga midagi head ka polnud.

Onshore tuul ja laine combo on ikkagi pähkel kust niisama klõps läbi ei hammusta. Kui vähegi lainel kõrgust, siis vehi nagu sego selle lohega, et lainele peale saada ja järgmine hetk uhad nagu kiirrongiga alla. Essugi teha ei ole. Ja tagatipuks õnnestus testida liininoa teravust. Selgus et töötab küll ja kuidas veel, kui kusagil lainete vahel õnnestus teisel ennast mu laualeashi taha haakida ja selle korralikult läbi hammustada. Nii et adjöö mu laualeash, adjöö see päev, mis mu rõõmsa meele endaga kaasa viis.

Aga selle kehva tujuga ei tahtnud seda eestimaa hooaega lõpetada ja ajasin ennast täna randa. Nagu öö ja päev. Laine nägi super ilus välja, rahvast peaegu et ei olnudki, tuul täiesti side shore... Mina muidugi hädas oma strapless manöövritega, et üldse kaldaalusest laienrullist ja megapagi tuulest välja saada. Lõpuks see kuidagi õnnestus ja kohe üks mõnus ilus piiiikkk laine lihtsalt surfata....nauding.... ja muidugi lohe sõitis tuule auku ja rulli vahele. Midagi teha pole, lasin teise ruttu minema ja kõrvalt vaatan kuidas keegi härra kangekaelselt oma lohest kinni hoiab kuni laine ta ribadeks tõmbas. Kahju kohe. Uskuge mind, palju odavam on väänas suurte rullide vahel oma lohe lihtsalt minema lasta kogu tükkis, kui ta seal rullide vahel mätsima hakkab. Ujute ise kaldale ja saate oma lohe rannas ülesse korajata. Suure tõenäosusega on keegi teine tore inimene sulle selleks juba appi ka jõudnud. Ja kui safetyt ei tõmba, siis liinid ei tohiks ka kõige hullem sasipesa olla.

Ujusin siis kaldale, tõmbasin liinid sirgu ja lohe ülesse. Olin juba peaegu nõus selle ühe lainega koju minema, aga siis tuli hea inimene Gvido uurima, kas ma välja saamisega raskustes ja pakkus laua vahetust. Ja see muutis minu tänase päeva. Sest sellel laual oli esimene sträp peal ja suureks abiks et rullidest üle lennates kuidagigi seda lauda jalge otsas hoida. Sellega sai mu sõit hoopis teise käigu ja surfisin ennast üsna oimetuks. Pagides pidi küll tööd tegema, et lainetele peale saada, aga wow kui ilus kui peale saad. Suuremate kollidega ma lihtsalt loksusin piki lainet kaasa... nii enda mõõtu meestega proovisin ka peal pöörelda. Ei mäletagi et ma oleks nii kõrget vertical drop'i lainesse teinud, kui täna üks õnnestus. Ja kui ilus see laine seal väänas on kui päike selle sillerduse seest läbi paistab.

Suur suur aitäh Gvidole, et päästsid lauaga mu päeva ja Karelile, et viitsisid rannas möllata.

Selle vääna titaanide lahinguga tõmban siis joone alla oma esimesele strapless surfisuvele kodumaal. Sel suvel sain aru, et niiii palju on vaja harjutada harjutada harjutada, kuni enam mõte ei tööta ja keha läheb automaatikale üle. Ja mida rohkem ma harjutan, seda näljasemana ma koju tulen. Ja mida näljasem ma olen, seda raskem on on kõhtu täita, aju toita. Ebaõnnestumiset jada on pikk ja vaevaline, aga kõik on vaeva väärt kui leiad need maasikad sealt vagudest üles.... no ok kui leiad selle ühegi.

Aga õnneks Nikolai võttis selle hooaja purki, nii et saab alati juurde juurde tagasi vaadata. Tänud tiimile nende motivatsioonikõnede eest ja kõikidele teistele vaatamise, laikimise ja sheerimise eest. Eks paistab, mis järgmine aasta uut ja head toob.

Varustus: 05.10 Envy 7 ja 5'8 thruster; 07.10 envy 7 ja 5'8'' thruster ning vist 5'2'' slingshoti thruster esimese aasga

Pisi-Tommiga kärutasime Hiiumaale.Sirgjooneliselt mereäärde,kerge pit-stop Paope rannas. Läänekas oli natsa nurga alt, ja edasi tuld Nurste.Tom kärutas weivikaga ma noolisin niisama laineid ja rannaäärset flätti. Korralik päev seljataga ja tuul jäi puhuma veel

Hommikune tervisekontroll tunnistas mind töökõlbulikuks ning kuna kontrolli läbimiseks on ettenähtud üks vaba päev tööandja kulul, siis otsustasin kontorist varem vehkat teha. Otsuse tegemise hetkel oli väljas korralik tuuletu sügis, kuid prognoos lubas paranemist. Helenile üllatuskõne algava koolituse kohta ning minek.

Laulasmaale jõudes tundus et kordub viimane kord Kakumäel ning juba jõudsind kahetseda, et ma Helenile 7st lohet kaasa ei võtnud. Kuid tubli tüdruk taltsutas 9st hästi ning tegi korralikud kontrollitud triibud ära, tõsi küll, seekord veel ühel halsil, kuid progress oli hea.

Kehva juulikuu päiksepaistelise õhtu lõpetasin nägu naerul. Hooajale võib nüüd joone alla tõmmata...

See oli viimane, kolmanda hooaja lõpusõit, kuigi kolmapäevaks on Ristna prognoos, siis pean sellest unelmast kindlasti loobuma. Tervis on nigel. Kuskil nina ja silmade taga koobastes peksab valu ja nõuab väljalaskmist. Püüan talle väljapääsu organiseerida - see kuidas ta sinna sise sai jääb muidugi avastamatuks müsteeriumiks.

Sel suvel transformeerusin. Ronisin kookonist (papudest) välja, asutsin lõplikult paljajalu vastu lainetele ja tuultele, mis kutsusid mind vastupandamatult koos endaga mängima. Hindasin oma tegevusi ümber, püüdsin mõista olnut ja aimata tulevat. Nüüd tean, mis mulle väljakutset ja naudingut pakub ja millele edaspidi oma aega panustan. Wakestyle jaoks olen liiga lödi ja pealegi sain suvel oma (üle)doosid kätte Pärnu Wakepargis hullates

Lohesõit lainete vahel aga pakub täielikku liikumis- ja otsustusvabadust, mis annavad asjale hoopis teise dimensiooni, elamuse ja kogemuse. Aastate jooksul salvestunud erinevatel laudadel lustimise lihasmälu ja emotsioonid aitavad mul nüüd ennast leida, väljendada ja välja elada lohega paljajalu laual laineid püüdes.

Vesi on elu!
Kohtumisteni lainetes!

Endalegi märkamatult on need kümme aastat läinud. Alustasime veelaua promomisega Eestis - tänud Vidriku papale, kes meid Hara lahes solgutas. Selgelt on veel meeles esimene võistlus Pärnus, kui minnes arvasime, et oleme ülikõvad vennad ning kuidas meid Luik, Karmo ja JMO pikali sõitsid Aga jonni me ei jätnud. Tänud ka Papale, kes mind 2002 esimest korda Fanaticu kaheliinilise madratsi külge pani. Eluinstinkt oli nii tugev, et järgmised 4a tegelesin purjelauaga. Ja tänud ka üha kallinevale kütuse hinnale, mis mind tagasi lohesurfi juurde tõi - nüüd on kõik nii nagu peab.

10a juubeli puhul otsutasime LFi sõbrad Kakumäe randa kutsuda - külalistele pakkusime tuult, päikest, grilli ja chilli.

Üldisest lainelohe vaimustusest nakatunult proovisin ka esimesi lainetel hullamise liigutusi. Wave on vägev värk, konksust lahti ja vabadust palju rohkem.

Kolmapäeva õhtul panustasin jällegi koolitusele. Helenil on kindel soov enne talve korralikult sõitma hakata, nii et igal võimalusel on ta valmis vette ronima. Randa jõudes tundus et tuult napib, kuid prognoosi kohaselt pidi tõstma ja nii oligi. Õhtu viimastele triipudele minnes pidin teda kinni hoidma, et ta minema ei lendaks.

Vahetuse ülevõttes sain jällegi lihvida lainelohe võtteid. Tingimused selleks olid väga head, selliseid laineid Kakukal varem ei ole näinud ning 9 Envy töötab lainetes sõtmisel imehästi, nagu alati.

Seoses sügise saabumisega ostan oma kalipsole säärised. Pakkuda võib nii lillelisi kui triibulisi. Hind kokkuleppel.

Bling bling oli päikest, oli tuult, aga laine ei olnud vist viimaselt reisilt veel tagasi jõudnud.

Öelge mulle kui ma eksin, aga tuul on nüüd sügisel kuidagi toredasti tihe ja kannab hästi. Rannas tundus et ei puhu nõnna palju ja ei vaevunud väikest lohet autost välja pakkimagi. Aga kus hakkas alles sikutama, kui vee peale sain. Oli tegu et oma 9sest linnukesest kinni hoida. Bottom turnid oli paras väljakutse nendel mõningatel langustel, mis ette jäid. Õnneks Karel ei olnud laiskuse labidaga löödud ja läks vahetas oma 11m lohe 7m vastu ja tuli otsis mind vee peal üles. Tegime väikse lohede vahetuse ja teine tunnike kimasin väikse rõõmulinnuga.

Huvitav on see, et ma suvel mõtlesin et 9 on ikka mõnus aeglane suurus, sõidan iga ilmaga, aga täna oli küll siuke hirm kogu aeg ja ei julgenud seal laua peal eriti midagi teha. Ja kui väikse lohe näppu sain, siis käis kohe mingi klik peas, et nüüd olen mina direktor ja keha oli nõus hoopis muid manöövreid tegema. Sussidega sõit on ikka paras jura. Nakkuvad liiga hästi laua külge. Kui paar senti raskuse valesti paned,s iis korrigeerida on üsna keeruline. Äkki peaks veitsa vaha maha kraapima, et vähem naket oleks?

Mõnsa päev oli. Tunni asemel jäin kogemata kaheks. Uups. Aitäh Karel, et mind transasid ja kaasa rääkisid. Vääna päikseloojang on endiselt ilus ja kodune vaade. Hea uudis on see et ei pea nii kaua külmetama. Iga kord näeb teda järjest varem.

Varustus: Envy 9m ja 7m, laud 5'8 thruster

À la carte