Suvel olen rannast sageli näinud silmapiiril papilaidu - väikest ühe puuga laidu keset väinamerd. Kordagi pole aga julgenud mööda vett sinna sõita, mööda jääd aga teine lugu. Ootasin õiget ilma, nädalavahetust ning käisin ära.
Merel on mõnus - tohutu vaikus, avarus ning valgus. Kiiruse tunnetus kaob sootuks. Lumelauaga on tüütu ühe kandiga pikalt sõita. Üle 15 minuti järjest kükitades annavad jalad märku, et aeg suunda vahetada. Ilmselt suuskadega on asi tunduvalt parem, ei kujuta ette ~150km järjest läbimist.
Lumel saab tunduvalt kiiremini sõita kui lainte vahel - kessulaiule jõudsin mandrilt 8 minutiga! Kusjuures sugugi mitte allatuult sõites. (Võrdluseks siis Virtsust kuivastusse saaks sama tempoga alla 15 minuti, praamil läheb pool tundi). Papilaid asus nüüd otse vastu tuult ning sõit sinna läks palju aeglasemalt.
Papilaiul pole kunagi asustust olnud ega ka eriti mingit loodust. Kivisel saarel kasvab üks puu, kibuvitsad ja madal habras hein. Kõndisin ümber laiu ning istusin puu alla, linnupesa kõrvale, sööma.
Tagasitee läks kiirelt - ühe jutiga alla tuult. Mõnus.
